„Noh, kuidas teil seal läheb?”
„Ei midagi erilist, kõik on hästi,” püüab ema mind rahustada.
Kuid siis annab ta alla ja hakkab rääkima, mis tegelikult toimub.
Sõja algusest peale on meie külla tulnud palju sõdureid. Ema ütleb, et arvuliselt on ülekaalus burjaadid ja tšetšeenid. Kinnitamata andmetel on neid seal sama palju kui külaelanikke. Esialgu asusid nad elama klubisse, raamatukogusse, büroohoonetesse, kooli spordisaali. Nüüd käivad nad majast majja ja otsustavad ise, omanike nõusolekuta, kus elada. Ja nad ei otsi lihtsalt katust pea kohale, vaid tahavad mugavaid tingimusi. Et oleks vann, gaas ja palju muud. Jah, ärge unustage, et nad on ka põhivajadustega inimesed. Aga nad on ju inimesed, kes tulid võõrale maale ja täidavad kellegi korraldusi. Ja kui võimud otsustavad, et see objekt tuleb maa pealt pühkida, siis nii ka juhtub. Ja see võimalus on hirmutav.
