Eemalt puude vahelt hiilgasid kellegi silmad. Veidi tagapool tundus veel üks silmapaar paistvat. Kas tõesti hundid? Või hoopis šaakalid, kellest külarahvas oli rääkinud kui ootamatutest kiskjatest siin kandis.
Ta tõmbus männi varju, aga paljukest see mõneaastane tüvi teda peita suutis. Vihm oli tihedamaks muutunud ja märga langes läbi okste nüüd pidevalt selga. Enne vaevanud janu ja tühi kõht olid eemalt luuravate silmade kartuses meelest pühitud. Kui varem oli ta tundnud ka külmavärinaid, siis nüüd ainult meeleheidet. Verejanuselt hõõguvad silmad paistsid lähemale hiilivat.
Ta ei olnud kunagi hunti ega šaakalit kohanud, aga iseenesest tõmbus ta kaitseasendisse. Paraku ahistas liikumist kaelarihm, millega ta oli männi külge seotud.
