Ülisuure tõenäosusega võtab riigikogu veel sel sügisel vastu praeguse koosseisu kõige ilusama ja ka rahvuslikuma seaduseelnõu. Nimelt on 30. jaanuarist saamas eesti kirjanduse päev ning ühtlasi lipupäev. Samuti lisanduvad lipupäevade loetellu nii üldlaulu- ja tantsupeo kui noorte laulu- ja tantsupeo päevad. Nende ettepanekute taga on Tallinna kirjanduskeskus ja Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutus.
Eelnõu algatamise au kuulub aga kultuuriministeeriumile. Uute tähtpäevade tulek aitab kahtlemata hoida, arendada ja eelkõige propageerida meie ilusat emakeelt ning tantsu‑ ja laulupidude traditsiooni. Teisisõnu aitavad need seadusemuudatused kaasa sellele, et eesti keel ja kultuur saaksid kesta läbi aegade.
Eesti keel on just see, mis paljuski teeb meist eestlased ja liidab meid ühiskonnana. Mis saab olla kaunim kui eesti keeles kirjutatud teosed, romaanid, luuletused? Eesti kirjandus kindlasti väärib oma lipupäeva ja minu arust on selleks valitud väga õige päev – ilmselt meie kõige kuulsama kirjaniku Anton Hansen Tammsaare sünnikuupäev. Loodetavasti lehvivad sinimustvalged juba järgmise aasta 30. jaanuaril meie kirjanduse ja kirjanike auks. Eesti kirjanduse päev, mis rõhutatult on ka lipupäev, toetab seda, et loeksime rohkem eestikeelseid tekste, meie kirjanike kirjutatud tekste ja tunneksime paremini oma kirjanikke. Miks mitte avada sel päeval mõni lemmikraamat ja seda lehitseda või meenutada hea sõnaga oma kirjandusõpetajat.
Teine pool seadusest puudutab meie laulupidude ja tantsupidude päevi. Taas väga õige mõte, sest kaasaegne eesti rahvas sündis ju laulupidude tuules. Tartus 1869. aastal peetud esimesel laulupeol laulsime ennast sõna otseses mõttes kaasaegseks eesti rahvaks. Rohkem kui 30 aastat tagasi taastasime aga laulva revolutsiooni ajal oma iseseisvuse. On igati väärt idee tähistada suurt pidu, kus eesti rahvas tuleb kokku, ka lipupäevana.
Eelnõu esimesel lugemisel kõlasid riigikogu saalis mõtted, et lipupäevi võiks rohkemgi olla. Nõus. Aga nad ei tohiks olla mitte lihtsalt lipupäevad, vaid peaksid olema täidetud tugeva ja targa sisuga, mis võimaldab ühiskonnas üht või teist olulist asja tutvustada.
Minu isiklik veendumus on, et meie laulu‑ ja tantsupidude päevad peaksid olema ka vabad päevad, et eesti rahvas saaks muretult kokku tulla, üheskoos laulda ja tantsida ning seda kõike ka vaadata ja kaasa elada. Nii me tõesti saaksime tunnetada ennast ühtse rahvana. Seega tasub edasi minna mõttega, et need päevad võiksid olla ka riiklikud pühad.
Mulle tohutult meeldib, et maailma kõige ilusam rahvus‑ ja riigilipp võib veel rohkematel päevadel üle Eesti lehvida. Aga mõistagi tuleb selle nimel tööd teha, et sinimustvalge oleks võimalikult paljudel majadel ja hoonetel. Tunneme üheskoos rõõmu Eestist, meie kultuurist ja keelest.
Käige nn.lipupäevadel mööda linna ja näete kui suur lipuarmastaja see Eesti rahvas on ? Teeme aga päevi juurde …. !
Ja mis neist lipupäevadest siis ka tolku peaks olema?
Tehke seadus ,et lipp võib lehvida 365 päeva aastas.
Võibki ju lehvida. Pimedas peab olema lipp valgustatud. Muidu liputa palju tahad. Ametlikel lipupäevadel on lihtsalt kohustus lipp heisata, muul ajal kohustus puudub, kuid keeldu ka ei ole. Miks lipusrafust endaöe selgeks ei tee? Ise eestlane veel jah?
Tundub, et olete võõramaalane ise.Jutu lõpp läks küll tundmatusse keelde.
😀 vabandan, läks jah kuidagi ka minule tundmatusse keelde kogemata. Sõidu ajal roolis raske kirjutada.
See veel eraldi karistatav, Olles roolis ja näppida telefoni.
Juhiabi funktsioonid sisse lülitatud. Ei ületa kiirust, eo sõida kuskile otsa. Maga rahulikult, ei pea karistama koguaeg!
Ja lisaks ei tunne seadust, tavaline t….a!
Võiks siis näite ka tuua täpsemalt mis kohta seaduses ei tea!? Niisama jällegi tühi mula nagu öeldakse.