Karet Schönberg: kuidas lubada endale ka raskel ajal natuke meelelahutust?

Ürituste korraldajad seisavad pärast koroonakriisijärgset lühikest hingetõmbeaega silmitsi uue murega: elukalliduse kasvu juures on just meelelahutus see, mille pealt hakatakse kokku hoidma.

Samas – kui kaua jaksame raskustega silmitsi seista, kui ei luba endale aeg-ajalt ka hingetoitu?

Mida lähemale nihkub talv, seda suuremaks kasvavad inimeste kulud ja koos sellega mure, kuidas rahaliselt toime tulla. Pole jäänud kellelegi märkamata, et poes kulub raha rohkem ja kodukulud nõuavad eelarvest suurema tüki kui veel aasta tagasi. Inflatsioon ei raba ühiskonda üleöö, aga nüüd on esimesed märgid kohal – ajakirjandusest on läbi käinud, et inimesed on hakanud poes valima odavamat toidukaupa ning pankade teatel on pered läinud igapäevaeluga toimetulekuks üha enam säästude kallale.

Kindlasti on signaalid jõudnud ka nendeni, kelle töö on seotud puhkuseteenuste ja meelelahutusega. Olen sellest ka ise kuulnud, suheldes tänavuse Porikuu festivali külalistega – jah, küll käiks rohkemgi ja vaataks ringi, aga elu on nii kalliks läinud, et ei saa lubada. See paneb sügavalt ohkama. Alles oli koroona ja kõik suuremat hulka inimesi koondanud üritused-teeninduskohad pidid oma tegevuses pausi tegema. Tasapisi hakkas haigestumiste arv vähenema ja pikalt isolatsioonis istunud inimesed tahtsid jälle kokku tulla ning teha-näha koos midagi toredat. Teatrisaalid täitusid, veepargid ja mängumaad said jälle hoo sisse, ilus suvi soosis vabaõhukontserte, talupäevi, teemalaagreid, festivale ja laatu. Nüüd on aga selge, et ühest küljest läheb aina kallimaks igasuguste ürituste korraldamine ning ka külastajaid ei tule enam samas mahus.

Peab tõdema, et ongi raske aeg ning eelkõige tuleb hoolitseda toasooja ja kõhutäie eest. Aga unustada ei tohi ka oma hinge, see vajab midagi ilusat, inspireerivat, emotsiooni, mis annab lootust: ükskord läheb jälle kergemaks. Sellepärast on mul suur palve: ärme unusta aeg-ajalt meelt lahutada. Eesti inimese loomus on nagunii tõsine ja kinnine, meie sügised ja talved on pikad ning pimedad. Kui me ei lubaks endale aeg-ajalt midagi head, kaob jõud ka ise midagi head teha – just see on raskel ajal kõige olulisem. Vajame elamusi, see on selge. Kust ja mille arvel seda võimaldada?

Mulle tundub, et kriisiaeg on hea oma mõtteviisi korrastamiseks ja mõtlemiseks, mida meie vaim ja ka keha tegelikult vajavad. Mis on meile hea. Tegelikult on meile kättesaadavad nii paljud elamused – pargid, metsad, rabad ja rannaäärsed. Meie inimestel on privileeg, mis paljudes riikides kättesaamatu – linnast välja looduse keskele saamiseks pole vaja tundidepikkust sõitu. Meil on niivõrd mitmekesist maastikku. Ja ehkki ilm on juba jahe ja õhtu varakult pime, on siiski võimalik võtta aeg ja nautida meie nelja aastaaja erilisust. Olen just Porikuu festivali korraldades tähele pannud, et inimesed liiguvad hea meelega ringi suvel, aga sügis oleks justkui aeg, kus tuleb tuppa peitu pugeda. Ja kui nad sügisel kodudest välja meelitada, on emotsioonid positiivsed. Alati polegi vaja rabada millegi suurejoonelisega – võtke üks nädalavahetus ja minge käige mõnes oma suvises lemmikpaigas. Veenduge, kui teistsugune on seal sügisel. Talvel võite jälle minna.

See ei pruugi esiotsa kõlada üldse põnevalt. Võibolla rikkus vahepealne majandusõitseng meid natuke ka ära – on ju üldteada, et inimest on üha raskem üllatada. Vahel võib aga mõni lihtne asi olla just see, mis teeb õnnelikuks. Üks meie festivali matkal osalenud kuldses eas proua kinnitas, et pole ammu nii palju rõõmu tundnud kui sellest, et sai Pakri poolsaarel koos sõbrannaga mättalt mättale hüpata.

Muidugi pole kõik elamused ja üritused tasuta. Ei saagi olla ja väärt ettevõtmist tuleb ka tasustada. Siingi on meil kõigil võimalik nüüd korraks mõelda, mis võiks olla need ettevõtmised, mis pakuvad väärtust. Mis on sügavamad, erilisemad, kus sees on rohkem hinge. Mille eesmärk on meile päriselt pakkuda head meelelahutust. Kui kogukonnas on kvaliteetset elamust pakkuv inimene, tasub teda toetada nii omavalitsusel kui ka ümbruskonna ettevõtetel, rääkimata kohalikest elanikest. Olen Porikuu programmi kokku pannes mõistnud, kui ägedaid ettevõtmisi oskavad meie inimesed välja mõelda – selliseid, mis teevad kindlasti hingele head. Oleks kohutavalt kahju, kui me sellest ilma jääks.

Teen igaühele ettepaneku järgmist eelarvet plaanides katsuda sinna sisse kavandada ka mõistlik meelelahutuskulu. Vaatame terase pilguga, kust saab selle kulu võtta. Võibolla pole meil vaja mitut voogedastuskanalit, arvestades, et paljud meist veedavad niigi suure osa päevast ekraanide ees. Võibolla saaksime teha internetist vähem spontaanseid lohutusoste, mis eraldi võttes pole sugugi suur raha, aga kokku lüües saame juba arvestatava summa. Või on veel midagi, mille peale kulutame, aga mis tegelikult ei paku meile head ja tervislikku hingerõõmu. Kui meil õnnestub need vahendid leida, saame juba teraselt ringi vaadata ja hoolega valida, kellele viia oma raha ja tähelepanu ning veel tähtsam – iseennast. Ja ehkki ilmselt tabab suurt osa ürituste ja elamuste pakkujaid inflatsiooni tõttu langus, annavad ehk meie huvi ja tugi neile siiski paremate aegade ootuseks motivatsiooni vastu pidada.