Sõja jalust: kohandumine

Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla

Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla

18. märtsi hommik oli eelmistest erinev. Jah, väljaspool ema maja ja Malojanisoli küla käis äge võitlus, aga siin oli väga vaikne. Kaugelt kostis sõja kõmin, mis häiris teadvust ja kiirendas pulssi. Sain aru, et need pole lihtsalt helid, iga sellise heli taga on häving ja kellegi surm, samal ajal kui meie toimetame oma igapäevaasju. Aga mina tahtsin ju teha pausi ja naasta tavaellu, niivõrd, kui see on võimalik.

Eelmine õhtu oli tegus. Tõime tuppa metallahju, küürisime selle puhtaks ja tegime tule alla. Enne seda lõhkusime puid ning varusime kööki suure kastitäie küttepuid ja ka laaste tulehakatuseks. Sellest hetkest alates hakkas köök, sealhulgas lagi, kattuma tahmaga. Ema sai selle peale väga pahaseks, kuid kaaluka argumendina toimis see, et majas oli nüüd soe, oli võimalus keeta vett tee tegemiseks, pesemiseks, võimalus süüa valmistada. Muide, pärast meie lahkumist oli mu emal raske – köögi koristamine, selle endisele kujule tagasi viimine võttis mitu päeva aega.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments