Presidendi üks ametikohustusi on nimetada ametisse suursaadikud. Ehk saata siit laia maailma diplomaadid, kelle ülesanne on tõlkida Eestit maailmale ja maailma Eestile. Kuulata ja selgitada; seista Eesti jaoks oluliste väärtuste eest. Suursaadiku tiitel on eluaegne, see on kutsumus, mitte lihtsalt töökoht.
Täna lähetan ma teid siit Kadriorust teele hariduse suursaadikutena. Mida see tähendab? See tähendab, et ma palun teil hariduse ja harituse vaimu kanda ning levitada samasuguse hoolega, millega diplomaadid on läbi aegade seisnud Eesti eest. Ja kes teine sobiks sellesse rolli paremini kui mitte teie, meie ärksaimad koolilõpetajad. Kuhu iganes õpingud, töö või muud elusündmused teid viivad, on teie kätes ohjad, millega saate ühiskonda suunata targemaks ja haritumaks.
Selleks ei pea töötama õpetajana eesliinil. Hariduse väärtustamine algab pisiasjadest nagu omaenda õpetajate tunnustamine ja tänamine. Valmisolekust toetada sõprade ja lähedaste püüdlusi end täiendada. Kui teist saavad otsustajad, siis selle eest seismine, et iga taseme haridus oleks kõigile kättesaadav ja kvaliteetne.
Aga hariduse eest seismine tähendab ka söakust astuda vastu katsetele tõsta pinnapealsus kõrgemale haritusest. Kui mõne ahvatleva virvatulukese nimel heidetakse kõrvale argumenteeriv mõtteviis, eelistatakse faktidele kõmisevaid loosungeid või üldisema hüve asemel lühiajalist kasu – siis on meil kohustus sekkuda ja nõuda, et meie ühist elu korraldataks mõistlike printsiipide kohaselt, järgides parimat olemasolevat teadmist ning jõudes kokkulepeteni argumenteeritud debatiga. Olgu teemaks siis laste heaolu või meie metsade tulevik.
Oskuse teha vahet, mis on kõige olulisem ning kuidas vaadata oma ninaotsast kaugemale, annabki meile eeskätt haridussüsteem. Haritus lisab selle kõrvale oskuse leida õige toon, kuidas veenvalt ja väärikalt neid arutelusid pidada. Sellestki kipub meil puudu jääma.
Ja eelkõige tähendab hariduse suursaadikuks olemine, et me ise ei tohi mitte kunagi lõpetada õppimist.
Riigis, mille mitmed haridusalased näitajad on maailma parimate seas, võib selline suursaadiku roll esmapilgul tunduda lihtsa ülesandena. Aga kuidas on siis läinud nii, et ikkagi näeme ühiskonnas tihti rohkem virvatulukeste taga ajamist kui tarkuse kaevu eest hoolt kandmist? Kas on hüüdjad hääled jäänud nõrgemaks või kuuljad kõrvad kurdimaks? Me vajame teie häält, head noored, et hariduse sõnum ei hääbuks ega mattuks muu müra alla. Teis on see vägi olemas.
Muidugi ei pea teie tööpõld piirduma Eestiga. Maailm on teie ees lahti, seda olete ilmselt juba palju kuulnud ning kogenud. Aga samavõrd, kui parafraseerida „Hamletit“, on seesama maailm ka liigestest lahti. Sõda, pandeemia tagajärjed, polariseerumisest tekkinud surve demokraatiale, keskkonnakriisid. Hetki, mille järel miski pole enam endine, tundub saabuvat aina sagedamini. Õpikutes nendeks juhtudeks retsepte pole.
Ilmaasjata ei ütle spetsialistid, et üks olulisemaid tulevikuoskusi on suutlikkus ebakindlas olukorras orienteeruda, kiirelt kohaneda ja uusi lahendusi leida. Tihti tuleb selle jaoks tuua kokku teadmisi eri valdkondadest, piltlikult öeldes tuleb olla kodus nii keemias kui ka kirjanduses. Seepärast ei räägi me enam haridusest kui pelgalt õpikutarkusest, vaid haridusest kui mõtlemisoskuste arendajast, suure pildi pakkujast ja seoste nägemise õpetajast.
Sel moel maailma tajudes saame hakata tükk tüki haaval meie ühiskondi ja kogu planeeti kokku lappima. Nutikas kohanemine on võimalik vaid haritud inimeste eestvedamisel ja haridust väärtustavas ühiskonnas. Mul on teisse usku, head noored, et suudate hoida meie planeeti ja seda maatükki, mille nimi on Eesti.
Head teed, hariduse suursaadikud!
Presidendi kõne silmapaistvate koolilõpetajate vastuvõtul.
“Oskuse teha vahet, mis on kõige olulisem ning kuidas vaadata oma ninaotsast kaugemale” aga ainult nii kaugele kui peavool lubab sest muidu muutud ohuks riiklusele !