„Arvan, et see „huvitav rahvusvaheline olukord“ kestab meie jaoks veel vastikult kaua,“ ütleb tänase lehe intervjuus erumajor ja endine Eesti kaitseatašee abi Moskvas Agur Benno.
Esimene ehmatus, mis tabas Eesti ühiskonda Venemaa kallaletungi järel Ukrainale, on möödas. On tegelikult päris kole mõelda, et harjume uue reaalsusega, kus on kindel koht möödunud päeva sõjauudistel. Vaheldumisi tabab meid lootus, kui keegi on ukrainlastele relvi lubanud, ja pettumus, saades teada, et nii lihtsalt see siiski ei lähe.
Oleme kuulnud äärmuslikke pakkumisi. Venemaa lubas algul toime tulla mõne päevaga, mis oli õnneks tühi lubadus. Pärast seda oleme kuulnud, et ukrainlastel tuleb vastu pidada veel kümme päeva, enne kui murdepunkt saabub. Siis kuu lõpuni… Ei mäleta enam, millisest kuust oli jutt. Räägitud on ka suve lõpust ja aasta lõpust. Küsimus pole aga selles, kui kaua me jõuame kõikuda lootuse ja pettumuse vahel.
Selle eest, et ukrainlaste vastupanu ja võitlustahe ei vaibuks, on okupandid ise kõvasti vaeva näinud. Kuidas edasi, sõltub erumajori sõnul paljudest asjadest – nii abist, mida ukrainlastele antakse, kui ka sellest, kui kauaks sõjakat vaimu jätkub. Ukraina võitlusvaimu püsimist ei saa kahtluse alla seada. Suurem küsimus on läänes.
Nelja riigi presidentide üleeilne visiit Kiievisse oli julgustav. Tuleb kõvasti pöialt hoida, et nn reaalpoliitika suuriikide valmisolekut Ukrainat päriselt abistada ei hajutaks.
Benno arvates ei ole vastupanuvaimu püsimine Eestis probleem. Et see nii jääks, tuleb endale aru anda, et tegemist ei ole lühiajalise õnnetu sündmusega. Pinge jääb püsima pikaks ajaks, segaduste ajajärk kestab kaua ja keegi ei garanteeri, et ei lähe veel segasemaks, ohtlikumaks või keerulisemaks.
See, et pessimismi kõrval oleks põhjust ka optimismiks, on meie enda kätes. See on meie valikute, otsustamise ja tahte küsimus.
mõnel suuremal riigil raske tuhandete kaupa rasketehnikat ukrainasse saata? maailma miljardärid peaks üksinda juba suutma piisava panuse anda, lennukeid, tanke, midaiganes. eriti hea olekski, kui nende eraisikute annetuste kaudu, siis ei saaks käed taskus istuvad saksamaad ja muud dikteerida, et nende relvadega venemaad otseselt rünnata ei tohi. sest igal juhul on ukrainal vajalik oma piir putini ukse taha lükata, muidu see ei lõppegi, ja ei lõppe ka vaid ukrainaga! rääkimata vajadusest venemaa tekitatud sõjakahjud hüvitada, mille jaoks oleks parim suur osa nende territooriumist ukrainale, koos gaasi ja naftavarudega
Jälle üks soovunelm “ukrainlastel tuleb vastu pidada veel kümme päeva”ja
siis ? Kas siis venemaa kapituleerub?
Seniks peame aga harjuma reaalsusega st.kõrged hinnad jne.
Mingit murdepunkti selle aasta lõpuni ei toimu ja need kõrged hinnad tõusevad veel.Tänased hinnad on alles pungad aga sügisel tulevad viljad mida talvel saame kogeda !
Kas te olete selgeltnägija,majandusanalüütik või lihtsalt tark inimene,et tulevikku nii hästi ette näete
Oota “huviline”detsember ära ja siis hõiska !
Elamine iseenesest ongi üks “raske aeg”. Pisut lahedamad on muretu mudilase põlv enne kooli ja pensionäri esimesed pensiaastad kui töömuresid enam ei ole ja piinavaid tervisehädasid veel ei ole.
Jep, mudilase aastaid ei saa meil võtta isegi reformierakond…A mõeldes lähenevale pensionile, siis reformierakonna juhatusel ootab meid ees külm ja pime aeg, kus lampi sisse lülitada saab ainult korraks, et pensiraha üle lugeda ja selle eest oravatele pähkleid osta…
Ja miks lugupeetav ei hoia oma pensioniraha pangaarvel? Kontojäägi nägemiseks ei pea sugugi oma elektrit kulutama 🙂
Tegelikult on inimeste mured ikka üsna erinevad – sina ajad suvalise teema all oma poliitagendat, aga artikkel käib inimeste kohta, kelle mure on see, kas mitte järjekordne huilostani rakett elutuppa ei lenda. Eks ta ole…
Oi kui hea mõte…hoida pensioniraha pangaarvel…aga, et sealt vaadata, peab vist nagu arvuti käivitama…või kuidas ???
Aga pangaautomaadist vaatama ei saa minna, sest siis ongi mureks….kas mitte järjekordne huilostani rakett sind ennast ei taba….
täbar olukord igatepidi…???