Kadri Paas: kuidas NATO riigipead Kremli heaks töötavad

Osast NATO riikidest kostvad sõnumid iseloomustavad Stockholmi sündroomi põdevaid patsiente.

Korra on Saksamaa 20. sajandil Baltikumi ja Ida-Euroopat juba reetnud. Kas see kordub?

Ukraina sai Kremli ja lääneriikide sõnamurdlikkust omal nahal tunda 2014. aasta kevadel, kui venelased võtsid 1994. aasta Budapesti memorandumist hoolimata Krimmi ära ja alustasid Ida-Ukrainas verist sõda. 1994. aasta Budapesti memorandumiga lubasid Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa kindlustada Ukraina iseolemist ja julgeolekut. Vastutasuks loobus Ukraina tuumarelvadest, mis olid riigi territooriumile jäänud Nõukogude Liidu lagunemise järel. Tol ajal oli Ukraina oma 1800 tuumalõhkepeaga kolmas tuumariik maailmas.

Kui Ukraina tuletas 2014. aastal, mil Venemaa tungis Ukrainale kallale, memorandumit brittidele ja jänkidele meelde, kehitasid viimased õlgu ja kehtestasid Kremlile sanktsioonid, mille peale omakorda Kremli peremees õlgu kehitas ja hakkas ette valmistama tänavu veebruaris alanud Ukraina täielikku laastamist ühes ukrainlaste genotsiidiga.

Vene agressioon iseseisva Ukraina vastu kestab. Kogu selle aja vältel on Prantsusmaa ja Saksamaa liidrid luninud Kremli peremehelt, et too sõja lõpetaks. Saksamaa on jaganud Ukrainale lubadusi anda relvi ja laskemoona, aga alati leidnud põhjusi, miks lubadusi murda või nende täitmisega kuude kaupa venitada.

Berliin kaalutleb reaalpoliitika parimate praktikate järgi. Pole vaja Kremlit ärritada. Niikuinii lõpetab Venemaa ükskord sõja, mida kiiremini, seda parem. Vaherahu oleks ideaalne, sellest saaks peatselt vormistada lõpliku rahulepingu. No jääb Ukraina osast maast ilma – aga neil on ruutkilomeetreid niikuinii rohkem kui Prantsusmaal. Elavad üle. Saaks Venemaalt jälle gaasi ja naftat osta. Praegu, kurivaim, kerja šeikidelt iga barrelit nagu kerjus… No ja kui Kremli peremees keerabki mõne aasta pärast torud Skandinaavia ja Balti riikide poole… Ühesõnaga, kui Kreml hakkab jälle laiama, siis… Siis mõtleme edasi. Enne seda oleks vaja muidugi midagi kokku leppida. Ja kui Kreml tambibki Varssavi või Tallinna maatasa, siis jäägu nad vähemalt sinnakanti pidama.

Prantsusmaa on end erilise innuga naeruvääristanud, muretsedes paljusõnaliselt Venemaa „alandamise” pärast. Pariisi maailmapilt sarnaneb Berliini omaga, kuigi sõnavõtud on lopsakamad. Kremli sõjakurjategijal oli ilmselt keeruline lapsepõlv ja nooruspõli, kehv tervis, ehk temalgi on raske. Pariisis rüübatakse punast veini ja mõeldakse: „Muidugi käitub härra halvasti, aga milleks teda alandada. Küll ukrainlased oma mõnekümneprotsendilise territooriumi kao üle elavad. Kaheksakümmend jääb ju alles. Ongi parem, vähem üles ehitada… Mõtleme parem, kuidas Kremliga uuesti äri ajada. Juba praegu elavad korporatsioonid mul iga päev seljas. Millal jälle Moskvasse saab? Kas mu tehas on alles? Kaua ma, kurat, pean Riia… ei, mingi Tallinna ja Varssavi jauramist kuulama! Saagu suureks.”

Tagasi Eestisse. Kui Nõukogude Venemaa alustas Eesti vastu 1918. aastal sõda, üritas Kreml jätta muljet, nagu käiks Eestis kodusõda. Kui Punaarmee vallutas 1918. aastal Narva, kuulutati seal välja Eesti Töörahva Kommuun. Kui bolševikud üritasid Eestis haarata 1. detsembril 1924 võimu, tehti seda taas Moskva toetusel.

1944. aasta oktoobris oli Suurbritannia ajakirjandus üle ujutatud äsja „vabastatud” Eestit puudutavate uudistega. Mitte üheski neist ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis uuesti nõukogude võim ja moodustada liiduvabariigid Nõukogude Liidu koosseisus, selle asemel et taastada iseseisvad riigid. Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad Nõukogude Liidu näidisvabariigid. Kui käsitaksime seda infosõjana Eesti ja Nõukogude Liidu vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud.

Nii tollases kui ka praeguses infopsühholoogilises mõjutustegevuses on Kreml olnud edukas. Kui 1940. aastatel ei tulnud läänes kellelegi pähe, et Eesti, Läti ja Leedu võiksid maailmasõja lõppedes oma iseseisvuse taastada, siis alates tänavu maikuust on Vene eriteenistused süstinud Euroopa suurriikide liidritele pähe konkreetse narratiivi: „Ärge alandage Venemaad! Ärge ajage Venemaad nurka! Aidakem verevalamine peatada!” Õilsad või, nagu Kremli peremees ütleks, „üllad” ettepanekud ja üleskutsed, ent ainuüksi Kremlile jäägitult kasulikud ja vajalikud.

Teisisõnu, Kreml on haledaid tulemusi näidanud konventsionaalsel lahinguväljal, kuid info- ja kognitiivses – tunnetuslikus – sõjapidamises on saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Eesmärk on mõjutada Euroopa kolme suurriigi, sh NATO liikmesriigi juhte nõudma Ukrainalt kapituleerumist vaherahu ettekäändel, misjärel järgnevad läbirääkimised. Need lõpevad sellega, et Ukraina loovutab kolme suure ELi ja NATO riigi aplausi saatel Venemaale teatud maa-alad. Kremli peremees saab siseriiklikult võidust rääkida, natukese aja pärast jälle muretult Euroopasse naftat ja gaasi müüa ning alustada uue, seekord Skandinaavia ja Baltikumi suunalise sõja ettevalmistamist.

Samal ajal rahastavad ELi suurriigid oma treenitava südametunnistuse rahustamiseks Ukraina hävitatud piirkondade ülesehitamist, kusjuures osa lääneriikide rahalisest abist varastatakse Ukrainas enne objektidele jõudmist ära. Transparency Internationali 2021. aasta korruptsiooniindeksi järgi platseerus Ukraina 180 riigi seas 122. kohale.

Mis peaks eelnevast lähtudes olema moraal Eestile? Venemaa suhtes ei toimi ükski heidutus. Eesti keele instituudi sõnaveebi järgi tähendab „heidutama”: kartma panema, hirmu peale ajama, kohutama. Taasiseseisvunud Eesti territooriumil ei ole kunagi olnud midagi sellist, mis peaks Moskvale hirmu peale ajama.

Miks ei ole Kremli sõjardeid võimalik millegagi kohutada? Ei ole võimalik hirmutada seltskonda, kes ei loe ohvreid, kannatusi ega pisaraid, pole kunagi lugenud ega hakka ka kunagi loendama. Riigis sees tehakse rahvale selgeks, et võitlus natsismi vastu nõuab ohvreid. Natside – tõsi, neid ei ole keegi seni veel Ukrainas kohanud – vastu võitlejad surevad kangelastena. Eriti need, kelle taskutest leitakse naistepesu ja soomukitest pesumasinaid. Läbi aegade on idapiiri taga rohkem väärtustatud masinaid kui neid, kes seda liigutavad.

Kõige kindlama julgeoleku kindlustab Eestile tuntus ja nähtavus. Kui väikeriiki pole rahuajal märgata, siis sõjaajal ei tule see ammugi kellelegi meelde. Eesti huvid jäid 1940. aastatel Euroopas tagaplaanile. 2022. aasta kevadel on peaminister Kaja Kallas Eesti silmapaistvuse eest hoolt kandnud. Tahaks loota, et Kallase töö ei ole olnud asjatu, arvestades lääneeurooplaste reaalpoliitilisi kaalutlusi ja treenitavat südametunnistust.

Välispidisele tuntusele ja nähtavusele tuleks lisada Eesti siseriiklik infojulgeolek, elanike moraali arendamine ja kindlustamine, koosmeele kasvatamine ja tugevdamine. Selle vaieldamatu osa on Eesti venekeelsete elanike riigikeeles õpetamine alates lasteaiast, hiljemalt algkoolist. Keele kaudu kujuneb maailmapilt, keel ühendab ja aitab ümbritsevat mõista.

Vastase alatine eesmärk on lõhkuda Eesti mainet nii riigis sees kui ka väljaspool ja vastandada Eesti inimesi omavahel, ajada neid tundlike ja emotsionaalsete teemade abil tülli. Ärevas ja mitmekeelses keskkonnas saab Kreml oma Eesti-vaenulikke eesmärke märksa mõjusamalt ellu viia kui sõbralikus ja ühtehoidvas inforuumis.

Eesti inimeste majanduslikust toimetulekust sõltub, kas ja kui usinalt sooviksid nad keset kõige koletumat kriisi oma riiki kaitsta. Reaalne ostujõud väheneb, inflatsioon järab palgatõusu armutult ja me kõik jääme iga päevaga vaesemaks. Päriselus võib see tähendada olukorda, kus ei ole millegi nimel võidelda, näiteks püsivat elukohta, kallist kodu või peret. Ja kui ei ole motiivi, siis jäetakse võitlemata. Tänavusele Siilile jättis ette teatamata tulemata 1400 reservväelast.