Kadri Paas: kuidas saavutada kestvat koosmeelt?

Lääne Elu

info@le.ee

Sisejulgeoleku asjatundja Kadri Paas (Eesti 200)
Kadri Paas. Foto erakogu

Pärast seda, kui Venemaa alustas Eesti sünnipäeval, 24. veebruaril Ukraina vastu täiemõõdulist sõda, on Eestisse jõudnud 43 909 sõjapõgenikku. Seda on umbes sama palju kui Pärnu ja Türi linnas kokku elanikke.

Paratamatult tekitab suur ja kiire sisseränne pingeid ja hirme nii kohalikes kui ka neis, kes Eestisse enda tahtest sõltumata – Ukraina ei soovinud sõda ega olnud selleks õieti valmiski – ootamatult ja teadmatuses jõudsid. Taasiseseisvunud Eesti lähiajaloos ei ole siia kunagi tulnud nii kiiresti ja nii palju võõrast rahvast. Seega, ühiskondlik närvilisus ja paine olid loomulikud.

Riigikogu juures tegutsev mõttekoda Arenguseire Keskus koostas keset kuuma suve raporti „Vene–Ukraina sõja pikaajaline mõju Eestile. Rahvastik, lõimumine, väliskaubandus”. Selles 52-leheküljelises raportis kirjeldatakse põhjalikult ja heas eesti keeles muu hulgas järgmisi küsimusi: kuidas mõjutavad sõjapõgenikud Eesti riigi tulusid ja kulusid; esitatakse kolm stsenaariumi, kuidas põgenike sisseränne mõjutab Eesti rahvastikku; kirjeldatakse, mis on sisserändajate heade tööturuväljavaadete eeldused ja kuidas ajalooline või kultuuriline taust toetab lõimumist.

Eesti keele instituudi sõnaveeb ütleb, et lõimumine või lõimimine tähendab ühe rahvusrühma ühinemist või liitmist teiste sama ühiskonna rahvusrühmadega. Lõimumise määratlusi on palju, ent valdavalt käsitletakse seda kui kahepoolset protsessi, mis sõltub ühest küljest riiki saabuja kultuurilisest ja majanduslikust taustast, tema innukusest kohaneda, ning teiselt poolt sellest, kas ühiskond on valmis ja võimeline uusi elanikke vastu võtma.

Arenguseire keskuse raportist selgub, et kõige olulisem sõjapõgenike lõimumist mõjutav tegur on põgenike võimalus oma kodukohta naasta. Teisisõnu, kui põgenik loodab ja eeldab, et ta peab võõras keskkonnas, antud juhul Eestis, toime tulema mõned kuud, võibolla pool või kolmveerand aastat ehk ajutiselt, ei vaevu ta õppima eesti keelt ega kohandama end siinse kultuurikeskkonnaga, jäädes eelkõige suhtlema Eesti ukraina- ja venekeelse kogukonnaga.

Seetõttu ei nähta ka vajadust eesti keele õppimiseks või oma laste eestikeelsesse kooli (või lasteaeda) panemiseks. Sõjapõgenike seas on arvestatav hulk Ukraina passiga etnilisi venelasi, mõnigi neist paadunud putinist. Samas sõltuvad keeleoskusest ja suhtlusvõrgustikust põgeniku tööalased väljavaated, mis jäävad võõrkeelsena piiratuks.

Oluline tegur on sotsiaalsüsteemi võimekus – kas põgenikel on võimalik saada tuge keele- ja täiendõppes, tööturule siirdumisel, lapsehoius ja laste haridusteel. Senikaua, kuni riik ja vähemalt osa kohalikke omavalitsusi ei ole võimelised operatiivselt sedasorti teemasid lahendama, ei saa ladusast koosmeele kujunemisest rääkida.

Keskne lõimumise edutegur on kiirus. Kohaliku, s.t eesti keele kiire omandamine annab rohkem võimalusi tööturul, olles eeldus erialasele, kõrgemalt kvalifitseeritud tööle asumisel. Senikaua, kuni põgenik ei oska kohalikku keelt, on paljude tööandjate uksed tema ees Eestis suletud. Ent keeleoskus on tähtis ka muudes riikides, seega pole Eesti mingisugune kiuslik erand.

Samas selgus raportis, et on kaheldav, kas Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem suudab lõimumisel piisavat tuge pakkuda ja põgenike vajadustele vastata. Pole kogemusi, oskusi ega eriti ka võimalusi. Kindlasti ei tohi põgenikega tegelemise arvel soiku jääda kohalike elanike toetamine, abistamine ja õpetamine. Kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja hariduskorralduslik võimekus on tavaolukorraski küllaltki erinev ja kõikuv, saati siis seisus, kus mõnesse omavalitsusse lisandus teatud hetkedel sadu või isegi tuhatkond põgenikku päevas.

Ometi on selge, et kiire ligipääs teenustele mõjutab põgenike innukust asuda tööle ja/või omandada riigikeelt. Pole kahtlustki, et üleöö puhkenud sõda, metsikused ja häving mõjuvad inimese vaimule, moraalile ja teotahtele. Võõras ümbrus peale selle. Esmase šoki ja sellele järgnevate emotsioonide järel saabub leppimine ja tekib motivatsioon tegutsemiseks. Põgeniku nn toibumine on üks lõimumise peamisi eeldusi, õigeaegne ja vajadustele vastav tugi toetab koosmeele teket.

Mis on moraal Eesti jaoks? Vaieldamatult on lõimumine kahepoolne kulgemine. Vastuvõtjate avatus ja suhtlemisvalmidus on seda suurem, mida rohkem tajutakse saabujaid nn omadena või tekib kogukonna müütilises mälus seos eesti rahva teise maailmasõja aegsete kannatustega. Kas jääda või minna? Ja kui minna, siis kuhu ja kui kauaks? Kui lihtne on hüljata lähedasi ja kodumaad? Need küsimused tuksusid 1944. aasta hilisel sõjasuvel ja varasel sügisel tuhandete eestlaste peades ja südametes. Need olid samasugused küsimused, nagu mõlkusid ukrainlaste meeles 2022. aasta verisel varakevadel.

Ukrainlaste ja Ukraina passiga venelastega on eestlastel ses mõttes lihtne harjuda, et tegemist on kristlastega. Kuigi kesiste kirikus käijatena, jagame siiski kaheldamatult ühist kristlikku kultuuriruumi. Viimase aastakümne peamine võõrtööjõud on Eestisse tulnud Ukrainast, kusjuures väga kohusetundlik ja kvalifitseeritud tööjõud. Elasime pool sajandit ühes vägivaldses ja sõjakas riigis, kuigi sunniviisiliselt ja vastumeelselt.

Eestlased on läbi aegade lävinud ukrainlastega ja vastupidi. Eestis elas 2022. aasta alguses – enne sõja puhkemist – 15 934 Ukraina kodanikku. Kui võtta arvesse nii kodanikud kui ka need, kes on nimetanud oma sünniriigiks Ukraina, elab siinkandis 28 620 Ukraina päritolu inimest. Seega, sõjapõgenikke ei võtnud vastu mitte ainult kohalikud eestlased ja Kremli vaenulikust mõjutustegevusest „puhtad” venelased, vaid ka arvestatav hulk etnilisi eestistunud ukrainlasi.

Arvestades, et olukord oli kõigi – nii tulijate kui ka vastuvõtjate – jaoks uus ja ootamatu, võib mõningaid vastuolusid tekitada tunne, et põgenikke eelistatakse põliselanikele teatud teenuste saamisel (sotsiaaltoetused, lasteaiakohad, arstiabi järjekorrad). Seda tunnet küttis takka ka osa parlamenti kuuluvaid poliitikuid, kes levitavad Kremli vaenulikke narratiive ja sõnumeid.

Samuti tekitasid inforuumis vaenuliku fooni naistest ja lastest sõjapõgenike vastu eesti- ja venekeelsed isikud, kel pole vahet, kas jaurata Covidi olematuse, vaktsiinide ohtlikkuse, Trumpi ülistamise või väljamõeldud Vene–Ukraina sõja teemal. Kuigi marginaalid, levitatakse nende emotsionaalseid postitusi tuhandete jagamiste abil. Paratamatult tekitab järjepidev valeinfo voog ja foon võõraste suhtes teatud umbusku. Seepärast peab nüüd ja praegu, alati, hindama, kas ja millist postitust lugeda, laikida ja/või levitada. Samm Kremli kasuliku idioodi tiitlini on lühike.

4 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Vahur Reede, saarlane
4 kuud tagasi

Sõjapõgenike seas on arvestatav hulk Ukraina passiga etnilisi venelasi, mõnigi neist paadunud putinist

Uskmatu-Toomas
4 kuud tagasi

Tuleb tunnistada,et kogu maailma jäguneb kahte leeri ca miljard mõistab selle sõja hukka aga üle kolme miljardi pole hukkamõistuga ühinenud.Samuti käib ka Eestis lõhe elanikkude vahel,ühed võtavad kõiki sõbralikult vastu aga teised hoiatavad ja neid halbu näiteid on juba küllaga.
Õhku jääb alati küsimus “kas seda sõda oli võimalik ära hoida ja kellele on kasulik sõdida viimase ukrainlaseni”?

Rahvavaenlased, värisege!
4 kuud tagasi

Selge- Kremli vaenulikke narratiive ja sõnumeid ei tohi levitada.. ja oma peaga mõelda ka ei tohi, vaid peab pimesi alluma partei ja valitsuse käskudele. Niisamuti PEAB lugema ja ‘laikima’ vaid ÕIGEID postitusi… DD

seda
4 kuud tagasi

kõike saab reguleerida trükisega pravda laara, ülejäänud tuleb lihtsalt ära keelata ja tsensuur tööle ja kes nii ei mõtle tuleb tühistada