Poliitika tekitab inimestes loomulikult tugevaid tundeid.
Emotsioonidest ajendatuna soovime sageli näha asju nii, nagu tahaksime neid olevat, mitte nii, nagu nad tegelikult on.
Seepärast on aeg-ajalt tervislik võtta appi arvud ja hinnata toimunud sündmusi kiretutest faktidest lähtudes.
Äsja lagunes Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus, kuigi järgmiste riigikogu valimisteni 2023. aasta märtsis on ainult üheksa kuud.
Vaatasin mälu värskendamiseks üle, keda õigupoolest esindasid meie varalahkunud valitsuse ministrid. Poliitikute mõjukust näitab ju suuresti see, kui paljud inimesed neile valimistel oma hääle usaldavad.
Viimastel riigikogu valimistel 2019. aastal oli Reformierakonna ministrite häältesaak selline: peaminister Kaja Kallas 20 072 häält, maaeluminister Urmas Kruuse 5398, justiitsminister Maris Lauri 4331, kaitseminister Kalle Laanet 3344, rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus 2482, haridusminister Liina Kersna 2343, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt 1905 ning sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo 229 häält.
Mida oli vastu panna Keskerakonna ministritel? Majandus- ja taristuminister Taavi Aas 3925 häält, riigihalduse minister Jaak Aab 2227, keskkonnaminister Erki Savisaar 940, kultuuriminister Tiit Terik 954, tervise- ja tööminister Tanel Kiik 944 häält. Siseminister Kristian Jaani ja välisminister Eva-Maria Liimets 0 häält, sest nemad riigikogu valimistel toonaste riigiteenistujatena ei osalenud. (Mullustel kohalikel valimistel kogus siseminister Jaani Saue vallas Keskerakonna esinumbrina 188 häält ja volikokku ei pääsenud. Välisminister Liimets kogus Tallinnas 120 häält ja jäi volikogust kaugele-kaugele.)
Reformierakonna ministrid skoorisid kaheksa peale 40 104 häält ehk keskmiselt 5013 häält. Keskerakonna ministritel oli seitsme peale vastu panna 8990 häält ehk keskmiselt 1284 häält. Muidugi kogus Reformierakond tervikuna rohkem hääli kui keskpartei ning seetõttu oli nende poliitikute isiklik häälte arv ka veidi parem.
Ometi on neist arvudest selge, et Reformierakond saatis mõne erandiga valitsusse oma parimad tütred ja pojad, kuid Keskerakonda esindasid teise või isegi kolmanda ešeloni tegijad.
Keskerakonna kõige edukamad tegijad viimastel riigikogu valimistel olid Mihhail Kõlvart (17 150 häält), Jüri Ratas (9702), Yana Toom (6195) ja Kadri Simson (5741). Alles pärast neid tuli esimese ministrina Taavi Aas.
Muidugi võib väita, et Keskerakonna suurimad staarid olid ametis Brüsselis ja Tallinnas, aga saates riiki juhtima ainult teise sordi ministrid, jättis Keskerakond end ise Reformi varju.
Märgilise tähendusega oli see, et partei esimees Ratas ei soovinud töötada „tavalise” ministrina. Ilmselt soovis ta riigikokku minnes vältida vastutust valitsuse tegevuse eest ja lootis peaminister Kallast kõrvalt kritiseerides plusse koguda.
Ent siis algas Ukrainas sõda, Kallase ja Reformierakonna populaarsus lõi uusi rekordeid. Jüri Ratas ja Jaanus Karilaid vaatasid seda abitult riigikogust pealt ning otsustasid senise valitsuse liiga populaarseks muutunud partneriga ära lõhkuda.
Keskerakond töötab praegu selle nimel, et taastada valitsusliit EKRE ja Isamaaga. Ent isegi opositsiooni jäämine tundus keskpartei juhtidele parem kui Kaja Kallase valitsuses tagaistmel kössitamine.
1992. aasta oktoobris astus ametisse esimene riigikogu valimistulemuste põhjal kokku pandud Isamaa-Mõõdukate-ERSP valitsus, mida juhtis Mart Laar. Järgnenud 30 aasta vältel on Eestit juhtinud 16 valitsust. See teeb Eesti valitsuse keskmiseks ametiajaks alla kahe aasta! Nii nukker number näitab viletsat poliitilist kultuuri. Kultuurituse taastoomine sõja ajal valitsust vahetades toob kasu mõnele erakonnale, aga Eestile toob see ainult kahju.
