Siret Kesküla: jätkuvalt koolireformi teemal

Viimase aja enim kirgi kütnud teema Lääneranna vallas tundub olevat kavandatav koolireform.

Lihula gümnaasiumi häält pole siiani kuulda olnud. Mis meil viga – meid ju kärpima ei hakata. Tundub, et kavandatav reform on siiski piisav alus Lihula gümnaasiumi töötajate ja juhtkonna sopaga pritsimiseks. Olles lugenud Lääneranna valla koolivõrgu reformimise teemalisi (peamiselt halvustavaid) arvamusi, tunnen, et on aeg välja tuua ka teine vaatenurk.

Siiani loetud arvamused on kirja pandud kallutatud emotsioonidega. Arvamus jääbki arvamuseks, kuni seda ei ole kinnitatud või faktidega ümber lükatud. Seetõttu soovin välja tuua fakte.

Lihula gümnaasiumi põhikooliastmes on sel õppeaastal 198 õpilast. Viimasel kahel aastal oleme moodustanud neljas klassis paralleelid, sest õpilaste arv klassis ületab seaduses ette nähtud klassitäituvuse (24 õpilast) piiri. Gümnaasiumiastme õpilaste arv on praegu 48, see on 11 õpilase võrra suurem kui eelmisel aastal. Õpilasi on kokku 245, mida on 27 võrra rohkem kui läinud aastal. Õpilaste arvu kasv ei ole iseenesestmõistetav, eriti oludes, kus laste arv tegelikult väheneb. Lihula kool on valitud teadlikult.

Eestis keskmiselt vastab kvalifikatsioonile 84 protsenti õpetajaid, Lääneranna vallas 81. Lihula gümnaasiumiosas on see näitaja üle 90 protsendi. Viimastel aastatel on kooli tulnud mitmeid noori õpetajaid, kes omandavad erialast haridust või õpivad ümber. Personali seas tehtud tagasisideküsitlused toovad koolijuhtimise plussidena välja, et siin väärtustatakse inimesi ja nende panust kooli arengusse, kooli õppijakesksust ja arengule suunatud tööd.

Avalikkusele meeldib koole ritta seada akadeemiliste tulemuste põhjal. Lihula koolil pole põhjust riigieksamite tulemusi häbeneda, vastupidi, Eesti keskmisega võrreldes on põhjust uhkustki tunda. Mullused riigieksamite tulemused: eesti keel 64,6 punkti (Eesti keskmine 60,3), inglise keel 81,3 punkti (Eesti keskmine 69,4), matemaatika 39,9 punkti (Eesti keskmine 47,4). Ka olümpiaaditulemuste puhul pole meil põhjust häbeneda. Õpilased on nii maakondlikelt kui ka riiklikelt olümpiaadidelt toonud kõrgeid kohti. Edasiõppimise protsent kõrgkoolis on eelmise aasta lõpetajatest 77.

Lihula gümnaasium on Lääneranna vallas ainuke kool, millel on kehtiv arengukava. Tõstatub küsimus: kui teised koolid ise ei näe oma arengus eesmärke, miks peaks keegi teine neid nägema?

Panustame sellesse, et meie majas oleks hea õppida ja töötada. Heaolu suurendamiseks oleme vabatahtlikult võtnud koolile kohustusi ja liitunud mitme programmiga. Kõik need lisaväärtused võtavad koolilt palju ressurssi, eeskätt inimressurssi. Võiksime ka silma kinni pigistada ja öelda, et meil on kõik hästi, aga akadeemiliste tulemuste kõrval pean olulisemaks inimlikkuse kasvatamist. Neid tulemusi aga riigieksamid ei mõõda ja seetõttu ei pöörata paljudes koolides selle poole arendamisele ilmselt ka tähelepanu.

Püüame igal aastal pakkuda õpilastele meelepäraseid valikkursusi. Õpetajaid leiame nii oma majast kui ka väljast, sh vilistlaste seast, teeme koostööd maakonna teiste gümnaasiumide ja ka ülikoolidega. HARNO rahuloluküsitlused näitavad õpilaste ja lastevanemate rahulolu kasvu kooli ja selle mainega. Ka seda ei saa pidada iseenesestmõistetavaks, vaid selle taga on suur ja pühendunud töö.

Riik maksab Lääneranna valla õpetajate tööjõukuludeks õppeaastas 3216,31 eurot õpilase kohta. Et rahandusministeeriumis käib arvestus 10. novembri seisuga, on riigilt saadav raha tegeliku õpilaste arvuga võrreldes pisut madalam (lisandunud on 7 õpilast). Lihula gümnaasiumi põhikooliosa saab riigilt õpetajate töötasudeks 614 316 eurot ja gümnaasium 93 890 eurot. Elementaarne vajadus selleks kalendriaastaks on põhikoolis 499 250 eurot ja gümnaasiumis 127 100 eurot (koos tööjõumaksudega). Tulusid-kulusid kokku võttes on põhikooli osas pluss 115 066 eurot ja gümnaasiumiosas miinus 33 210 eurot. Võib öelda, et riigi eraldisest jääks Lihula gümnaasium plussi 81 856 euroga. Äriettevõttes oleks see kasum, meie kontekstis tähendaks see võimalust maksta õpetajatele riigipoolsest miinimumist kõrgemat palka ja täita koolile Rajaleidja pandud kohustusi kõikvõimalike erisuste järgimisel (üks ühele õpe, väiksemad õpirühmad, eritugi jne). Praegu me kõiki neid nõudeid täita ei saa, sest see summa läheb valla väikeste koolide abistamiseks. Oleme olukorras, kus anname abi teistele, aga enda olukord läheb järjest kehvemaks. Kõige rohkem teeb haiget see, mida vastu saame – näpuga näitamised ja süüdistamised Lihula kooli suunal.

Naaberkoolides nn üle jäävate õpetajate kohta tekib esmalt küsimus: palju neid on? Suur kisa-kära on kvalifitseeritud pedagoogide „äravoolamisel”, kuid kusagil pole arve, palju tegelikke töökaotajaid on. Teisalt kerkib küsimus: kelle jaoks kooli peame? Kas õpilaste jaoks või et inimestel oleks tööd? Lihula gümnaasium on pea igal õppeaastal otsinud õpetajaid, ka praegu otsime. Esmalt oleme alati pöördunud naaberkoolidesse, aga sealt lahendust saanud ei ole. Ühes naaberkoolis ringlevat jutt: „Enne olen töötu, kui Lihulasse lähen.”

„Meeleavaldajate” ettepanek on praegused koolid samal kujul alles jätta, kuid ma pole kuulnud ühtegi ettepanekut, kuidas seda teha. Fakt on, et senise süsteemi ülalpidamiseks raha enam ei jagu. Ettepanek muuta olemasolevad põhikoolid kuueklassilisteks ja kuueklassilised neljaklassilisteks on suur kompromiss valla poolt. Halbadest valikutest on see parim – ühtegi kooli ei panda kinni. Vastupidiseid näiteid võib Eestis leida küll. Kümne-kahekümne aasta pärast tuleks seegi süsteem uuesti üle vaadata, sest kui laste arv Eestis väheneb, väheneb see ka Lääneranna vallas. Radikaalne variant oleks jagada riigi pearaha otse koolidele. Lihula gümnaasium elaks siis väga hästi, teiste suhtes julgen kahelda. Jah, kõigil on võimalus kaevata endale ebasobivaid otsuseid kohtusse, kuid see tähendab aja- ja rahakulu, mõttetut kummi venitamist. Kes selle endale eesmärgiks on võtnud, selle süda ei ole meie kodukoha parema käekäigu juures.