Haapsallased on seljad kokku pannud, et toetada Ukrainas asuvat sõpruslinna Umani.
Linnaelanikud on viinud sotsiaalmajja hulgaliselt sõjas kannatavas riigis vajaminevat, raha on annetatud Haapsalu linnavalitsuse avatud abikontole. Haapsalust pärit näitleja Sepo Seeman andis oma kollektsioonist kõige kobedama kiirabiauto, mis nüüd üle vaadatakse, koos järelkäruga täis laaditakse ja Ukraina poole teele saadetakse.
Haapsalu ja Uman on sõbrustanud paarkümmend aastat, kuid seni on sõprus piirdunud peamiselt delegatsioonide vahetamisega ja sedagi mitte kuigi tihti. Tavainimeste jaoks on sedasorti sõbrustamine piirdunud pelgalt teadmisega, et Haapsalul on mingid sõpruslinnad. Sellegi jaoks, kes veidi rohkem teab, on Uman lihtsalt üks sõpruslinnade seas nagu Petlemm Palestiinas, Greve in Chianti Itaalias, Haninge Rootsis jne.
Üle-eelmisest nädalast on sõprus Umaniga võtnud hoopis uue mõõtme. Mõõtme, mis kinnitab, et ütlemises „sõpra tuntakse hädas” on sügav tõde. Kui ajas 30 aastat tagasi minna, siis on seda kõike juba korra kogetud. Kogetud siis, kui Eesti 1990. aastate alguses taas vabaks sai. Haapsalu esimesed sõpruslinnad Rendsburg Saksamaal, Haninge Rootsis, Loviisa ja Hanko Soomes olid siis Haapsalule toeks. Kuigi sel ajal polnud meil sõda, veeresid Haapsalu poole abisaadetised. Kuid mitte ainult abisaadetised – suheldi ka muul moel. Nii pakkusid naabrid Haapsalu noortele õppimisvõimalusi, koolitati omavalitsustegelasi ja läbi käisid muudki ametkonnad. Õppisime oma lääne sõpradelt, kuidas vabas riigis asju demokraatlikult korraldada.
Sedamööda, kuidas paranes elu, jäid sõprussidemed soiku, piirdudeski pidulikel puhkudel delegatsioonide ning tantsijate-lauljate-sportlaste vahetusega. Muidugi jäid alles ka kunagi sõlmitud otsekontaktid inimeste vahel, aga rahu- ja külluseajal polnud see enam nii tähtis. Praegu on linnade sõprus saanud täiesti uue tähenduse.
