Kelly Sildaru jaoks lõppesid Pekingi talimängud heas tujus, pronksmedal kaelas, ning muidugi tegi see rõõmu kõigile eestlastele.
Meie medalirõõmu varjutas asjaolu, et tegemist on ühe kõigi aegade kõige õnnetumate või isegi ebameeldivamate olümpiamängudega.
Rääkisin eesseisvatest mängudest aastavahetusel Anna ja Allar Levandiga ning imestasin, et vaid kuu enne mängu ei huvita need peale sportlaste endi kedagi. „See on pandeemia!” nimetas Anna põhjuse, mis tema arvates avalikkuse tähelepanu mängudelt mujale juhtis.
Tõsi ta oli, et aastavahetusel räägiti maailmas veel rohkem ülikarmidest koroonapiirangutest Hiina pealinnas kui võimalikest sportlikest saavutustest. Ja loomulikult muutis see kogu mängude olemust ning atraktiivsust, et Tōkyōs ning Pekingis nakkusohu tõttu publik võistlusi vaatama sisuliselt ei pääsenudki.
Kui Eesti koondis taas esimest korda sinimustvalge lipu all olümpiamängudele jõudis, juhtus see täpselt 30 aastat tagasi Prantsusmaal Albertville’is. Toona vaatas erakordselt uhket talimängude avatseremooniat kogu maailmas üle kahe miljardi inimese ning taasiseseisvunud Eesti jõudis tõesti tänu sellele esimest korda sadade miljonite inimeste maailma kaardile.
Ent pandeemia tõttu tühjaks jäänud Tōkyō ja Pekingi staadionid vähendasid ka televaatajate huvi mängude vastu. Tõelised spordifännid vaatavad niikuinii suurvõistlused ära, aga tavalised telekapuldiga surfajad, kes suurvõistluse kanalile sattudes näevad, et tribüünid on tühjad, ei jää sellel kanalil pidama. Põhjusel, et neil tekib alateadlikult tunne: kui pole pealtvaatajaid, pole see järelikult hea võistlus.
