Neid ridu kirjutasin eile vahetult enne Kaia Kanepi neljanda ringi mängu valgevenelanna Arõna Sabalenkaga Austraalia lahtisel tennisemeistrivõistlustel ehk aasta esimesel suure slämmi turniiril.
Melbourne’is oli väga palav. Kell 11 (meil oli siis kell 2 öösel) näitas kraadiklaas +29 kraadi. Mängijad on aga päikese käes ja neil on kümmekond kraadi palavam. Kanepi matš algas päeva viimasena umbes kell 22 (meil umbes kell 13) Rod Laveri nimelisel peaareenil, millele saab vajaduse korral katuse peale tõmmata.
Ilmajutt on Austraalia südasuve kohta oluline, sest Kaiale kui põhja poolt pärit mängijale võivad tingimused üsna kurnavaks osutuda. Tema eelmises matšis laupäeval kell 14 näitas kraadiklaas samuti +29 kraadi. Kaia (WTA 115.) mängis kohaliku tennisisti, 12 aastat noorema Maddison Inglisega (WTA 133.) ja kaotas esimese seti 2:6. Teises setis muutusid Kaia võimsad löögid täpsemaks ja ta võitis 6:2. Ometi võis märgata, kuidas ta ruttas päikesesirmi alla istuma. Kaia pühkis higi ja hingas väsinult. Platsi peal võis tähele panna, et mängijate varjud peaaegu puudusid – päike kõrvetas otse lagipähe. Võis oletada, et otsustavas setis läheb Kaial raskeks.
Veidi ootamatult lagunes aga kohaliku tennisisti mäng ja Kaia võitis 6:0. Seega oli meie 36aastane mängija jõudnud esimest korda oma pika profikarjääri jooksul Austraalia lahtistel neljandasse ringi ehk 16 parema hulka. Teistelt suure slämmi turniiridelt on Kaial igaühest ette näidata kaks veerandfinaalikohta (kokku kuus).
Miks silm ei peaks särama, kui üle € 300 000 kukrusse potsatas…. aga mis kasu sellest meile on?