Eestimaa metsad on seeni täis, räägivad vanamemmed juhusliku poe juures, millest mööda kõndima juhtun. Kus aga seeni pole, on Läänemaa, kus teiste Eesti nurkadega võrreldes pole suve jooksul peaaegu üldse vihma sadanud – kuuldavasti ei leidu peale pilvikute siinsetes metsades suurt midagi. Sattusin ise Haapsalust tunniajase autosõidu kaugusele Varbla kanti, kus metsatukast vaatas vastu kaunis sirmikute väli. Linnainimesena korjasin kõik ära, sest nägin, et uued seened on tulemas ja vanad vaja eest võtta. Kodu poole sõites mõtlesin, et mida põrgut ma selle kastitäie sirmikutega peale hakkan. Peast käis läbi mitmeid nimesid, kellele pakkuda. Pakkusin seeni ka ämmale, aga tema vaatas mind õudust täis silmadega: „Ei mina neid seeni küll tegema hakka!” Sain aru, et ilusad sirmikud mu käes meenutasid talle pigem rohelist kärbseseent. Sirmik ongi seen, mida ühed julgevad korjata ja teised mitte.
Suur sirmik Macrolepiota procera on tuntud oma suurepärase maitse ja erilise kasu poolest tervisele. Sellesse väikesesse olevusse on loodus pakkinud uskumatu koguse mineraalaineid ja vitamiine, olles ise hämmastavalt mitmekesise maitsega lisandiks toidule. Sirmikud on maailmas laialt levinud seened, eriti Põhja-Ameerikas ja Euroopas, kus neid tuntakse õrna tekstuuri ja maitse poolest. Seened sisaldavad rohkesti tsinki ja kaaliumi ning mitmesuguste uurimuste järgi vähendavad naatriumi negatiivset mõju organismile.
Sirmikuid leidub liivasemates ja rohtunud metsades ning metsateede ääres. Süüa sünnib suur sirmik värskelt. Kupatada sirmikut ei tasu, siis läheb kaduma mõnus vürtsikas maitse. Suurema saagi korral tasub sirmikut kuivatada ja hiljem seenejahuna toidule lisada. Sirmikul sünnivad süüa ainult kübarad – vaid väga noortel, alles poole kõrgusest kasvatanud avanemata kraega seentel ka jalad.
Sirmikut aetakse segi kärbseseenega ja sel põhjusel jäetakse ta korjamata. Kindel tunnus sirmikutel on kübara tumepruuni keskosa ümbritsev soomusteks lõhenenud kattega osa, need soomused on tavaliselt pruunikad kuni tumepruunid valkjal taustal. Roheline kärbseseen võib väga harva olla ka keskelt tumedama aimatava kühmuga nagu sirmik, aga on soomusteks lõhenemata pinnaga. Valgeid täppe võivad moodustada kübara peale jäänud loori jäänused. Ka on erinev seente krae — sirmikutel on see paks rõngasjas, jalal kergesti tervikuna liigutatav, kärbseseentel aga ühekordne õhuke enamasti rippuv seelik.
Sirmikuid tasub kohe söögiks tarvitada, valmistades näiteks burgerit.
Sirmikuburger
- Sirmikud
- Muna
- Pankojahu
- Õli
- Sool, pipar, till
- Tomat, kurk, punane sibul, salatileht
- Erinevad kastmed
- Burgerisai
Lõika seened neljaks, suuremad seened kuueks, eemalda jalad, neid ei kasutata. Raputa peale kergelt soola. Klopi kausis lahti muna koos soola ja pipraga, pane teise kaussi pankojahu. Kuumuta pann ja lisa õli. Kasta sirmikutükke kõigepealt munas, seejärel pankojahus, siis jälle munas ja taas jahus. Pane pannile ning prae mõlemalt poolt pruunikaks. Aseta seened kaussi, raputa peale hakitud tilli. Jätka, kuni kõik seened on praetud. Rösti rösteris burgerisai, pane ühele saiaviilule meelepärast kastet (jogurt, salsa) ning lao sellele kihiti salatileht, sibulaviilud, kurgiviilud, praetud seened ja tomativiilud. Head isu!