Juhtkiri: head teed, vanameister!

Pühapäeva hommikul saabus jahmatav sõnum: Lääne Elu raudvara, fotograaf Arvo Tarmulat ei ole enam meie seas. Esimese hooga oli raske uskuda, et Arvo, kes veel reedel teatas telefonis reipalt: „Ma olen HÕFFil pildistamas!”, ei tõsta enam kunagi kaamerat ega jaga meiega oma tabatud hetki.

Me teadsime, et see päev kunagi tuleb, sest ilmasambaks ei jää meist keegi. Aga me poleks kunagi osanud arvata, et see päev tuleb nii vara ja nii äkki. Arvo lõppematu energia, rõõmsameelsus ja uudishimu lihtsalt ei lasknud uskuda, et tegelikult oli tal eluaastaid turjale kogunenud juba 84.

Arvo oli Lääne Elu üks alustalasid ja lehe järjepidevuse kandja – ta oli toimetuse liige selle esimese numbri ilmumisest 1989. aastal, kokku 32 aastat.Enne digiajastu saabumist tähendas pressifotograafi töö, et lisaks pildistamisele tuli pildid ilmutada ja seda kõike pidi jõudma enne lehe trükkiminekut.

32 aasta sisse mahub lõpmatul hulgal sündmusi. Polnud vahet, kas oli hommik või õhtu, tööpäev või nädalavahetus – seal, kus midagi sündis, oli Arvo ikka oma kaameraga kohal. Vahel oli ajakirjanikel isegi raske Arvoga sammu pidada. Oma elu jooksul jõudis Arvo teha sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid pilte – nendest on sündinud mahukas arhiiv, mis on hindamatu väärtusega kroonika läbi aastakümnete. Just kroonikuks armastas Arvo end ise nimetada. „Ajalooline sündmus!” või „Ajaloo jaoks,” ütles ta ikka ja jälle mõnd hetke jäädvustades.

Nagu on öelnud Arvo lähedased, oli Lääne Elu Arvole väga oluline, jättes võib-olla vahel varju isegi pere. Sama oluline oli Arvo Lääne Elule ja me peame alles õppima ilma temata hakkama saama.

Arvo oli õnnelik inimene, sest ta sai teha seda, mida tõeliselt armastas. Arvo lahkuminegi oli nii tema moodi – tegusana ja kiirustades.

Hüvasti, vanameister! Me jääme sind igatsema!