Kaheksandikfinaalid mõjusid, nagu oleks iga mäng EMi finaalmatš. Meeskonnad võitlesid platsil üksteise vastu teadmisega, nagu oleks see nende viimne mäng ja pärast seda tulgu või veeuputus. Iga mängu eel leidus favoriit, vähemalt paberi ehk siis seni levinud üldise arvamuse kohaselt, aga avavile kõlades visati need arvamused nurka ja paberid võibolla isegi WCsse, kus need veega alla lasti.
Mängu lõppedes laususid telereporterid juhtunu kokkuvõtteks, et neil ei ole sõnu, järgmiste mängude ennustamisel ütlesid vutieksperdid, et nad ei oska midagi öelda. Kõik idamaa targad olid järsku nagu Pärsia vaibaga silmapiiri taha kadunud.
Milles nagu reaalne probleem seisneb? Pall kadus ära?
võitlesid omavahel ja loomadega. See oli üliohtlik, sest võitlus käis elu ja surma peale. Tundub, et jalgpallurid jäävad ellu. Seega maestro eksib.
Taani on favoriit!
Meie sajandi uued gladiaatorid on jalgpallurid!
Verd ning vilet on piisavalt!
Taani on nõrk