Kuigi Eestist tuleb autoga Sloveeniasse sõitmiseks läbida üle 2000 kilomeetri, on meie riigid hämmastavalt sarnased.
Rahvaarv on vastavalt 1,3 ja 2,1 miljonit inimest, pindala 45 000 ja 20 000 ruutkilomeetrit, inimeste elatustase on statistiliselt peaaegu täpselt võrdne. Mõlemad riigid said 2004. aastal nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmeks.
Mõlemad riigid (taas)iseseisvusid 1991. aastal, lüües lahku suure naabri küljest, meie hiiglaslikust Nõukogude impeeriumist, sloveenid 20 miljoni elanikuga Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist.
Eile oli Sloveenias suur juubelipidu, sest kui meie tähistame taasiseseisvumispäevana 20. augustit, siis sloveenid (ja ka horvaadid) kuulutasid iseseisvuse välja 25. juunil 1991.
Siit tuleb aga sisse oluline vahe. Eestis järgnes taasiseseisvumise otsusele selle rahumeelne vormistamine, sest laiali lagunes kogu N Liit. Iseseisvaks said ka valgevenelased ja turkmeenid, kes seda erinevalt meist nii väga ei soovinudki.
Aga Sloveenias puhkes juba kaks päeva hiljem, 27. juunil, kümnepäevane sõda, sest liitriigi juhid üritasid seda iga hinna eest koos hoida. Kõigist Jugoslaavia lagunemisel puhkenud sõdadest oli Sloveenia kümnepäevane sõda kõige süütum, sest nõudis „ainult” 19 sloveeni ning 44 Jugoslaavia sõjaväelase elu. Sloveenia päästis see, et nende ja Jugoslaavia vahele jäi Horvaatia. Kui sõda puhkes ka Jugoslaavia ja Horvaatia vahel, siis hukkus ainuüksi piirilinnas Vukovaris 1800 horvaati ja 800 jäi teadmata kadunuks.
Võrdlen Eestit ja eks-Jugoslaaviat nii pikalt põhjusel, et enamiku eestlaste jaoks on juba ammu muutunud sisutuks sõnakõlksuks vanemaealiste poliitikute jutt selle kohta, et Eesti suur saavutus oli taasiseseisvumine ilma ühtegi inimelu kaotamata. (Sageli ütlevad poliitveteranid seda moel, mis solvab nende põlvkonnakaaslasi Leedus ja Lätis, sest nii Vilniuses kui ka Riias ju hukkusid 1991. aastal inimesed. Aga seda mitte Leedu ja Läti toonaste poliitikute rumaluse tõttu, vaid põhjusel, et meie lõunanaabrid võtsid enda peale kõigi Balti riikide vastu suunatud löögi.)
Iseseisvuse taastamisel oli oluline olukorra õige hindamine ning ajastus. Kui Sloveenia otsustas iseseisvuda, hoiatasid USA ja Euroopa Ühenduse riigid, et ei tunnusta Jugoslaaviast välja astuvate vabariikide iseseisvust.
Päevalehes kommenteeris ajakirjanik Peep Kala 30 aastat tagasi olukorda nii: „Vaevalt, et Belgrad oleks andnud föderaalvägedele lahingukäsu, kui USA, Suurbritannia, Saksamaa või Prantsusmaa oleks tunnustanud Sloveenia iseseisvust. Paraku ei ole neil Sloveenia, Horvaatia, samuti Eesti, Läti ja Leedu puhul mängus omi, nn suurriiklikke huve, nagu see oli näiteks Kuveidi puhul.” (Iraak annekteeris 1990 naaberriigi Kuveidi, aga kuna Kuveidi nafta oli USA jaoks oluline, siis vabastasid ameeriklased Kuveidi 1991. aasta alguses.)
Balti riikide poliitikute jaoks oli väga õpetlik USA ja Euroopa riikide käitumine Jugoslaavia lagunemisel. Veel juunis 30 aastat tagasi pidasid lääneriigid kõige olulisemaks nii N Liidu kui ka Jugoslaavia terviklikkust, kuigi teisalt mööndi rahvaste põhimõttelist õigust vabale enesemääramisele. Neist võib ka aru saada, sest kui tuumariigis N. Liidus oleks lagunemise käigus puhkenud kaos, oleks see ähvardanud kogu maailma julgeolekut.
Nii tegid Eesti poliitikud mõistlikult, et pidasid 27. juunil 1991 N. Liiduga järjekordse läbirääkimiste vooru iseseisvumise üle, ehkki erilisi edulootusi neil polnud. Rööbiti peeti läbirääkimisi ka Boriss Jeltsini juhitud Vene Föderatsiooniga, mis Mihhail Gorbatšovi juhitud N. Liidu arvel järjest tugevnes. N. Liiduga iseseisvumise üle läbi rääkimine oli jokitamine, mis võttis lääneriikidelt võimaluse eestlastele ette heita, et nad kõigutavad Gorbatšovi paati.
Samas oldi Tallinnas vaimselt valmis ka võimalikuks riigipöördeks, sest nii Nõukogude jõuametite juhid kui ka peaminister Pavlov nõudsid võimu tsentraliseerimist ja iseseisvuspüüete jõulist ohjamist.
- juuni õhtul edastas USA suursaadik Gorbatšovile sõnumi USA presidendilt: „Ta (George Bush) käskis mul teiega otsekohe kohtuda ja edastada: Ameerika eriteenistuste teateil tehakse homme (s.o 21. juunil) katse teid võimult kõrvaldada.”
Gorbatšov naeris USA luureinfo välja sõnadega: see kõik on 1000 protsendi ulatuses ebatõenäoline, rahustage oma presidenti!
Tagantjärele tarkusega teame, et N. Liidu president polnud oma riigi lagunemiseks valmis. Erinevalt Eesti poliitikutest, kes selle edukalt ära kasutasid.
