„Olgu neetud see päev, kui pisike Ott vehkis Kärla küla garaažis isa tagant sisse mutrivõtme ja salaja auto alla puges, et mis seal auto sees ikka on!” kaikus laupäeva lõuna paiku ahastav hüüe üle Haapsalu vanalinna aedade.
Eakas, juba hallipäine vanahärra oli pärast Ott Tänaku õnnetut katkestamist autoralli Sardiinia etapi järjekordsel kiiruskatsel silmnähtavalt endast väljas. „Mul jättis süda lööke vahele. Võtsin teleri kaenlasse ja viisin keldrisse. Mina enam seda ei vaata! Portugalis oli Ott liider ja plaksti! – masin katki. Nüüd sama lugu. Kõige kiirem mees saab nulli, aga vana rebane Ogier korjab võidupunktid, kraabib kogu koore endale. Ta on kaval nagu kaks rebast kokku. Lähen ostan endale jäätist.”
Karja tänaval tümpsuv muusika, mis pidi lohutama veinita peetava veinifestivali uudistajaid, ajas vanahärra veel rohkem närvi ja ta ruttas jäätisega koduaeda. Leidmata paremat auditooriumi, hakkas ta seal kahele spordikaugele vanamammile südant puistama. „Olen südamehaige, või näh!, tahtsin öelda, spordihaige juba lapsest peale ja teate, mida ma teile ütlen. Eestlane olla pole mitte uhke ja hää, vaid valus ja mää!”
Vanamammid kuulasid vaikides, sest elutarkadena teadsid nad, et erutatud inimest ei maksa segada. „Eestlane peab kannatama. Ta lausa igatseb kannatuste järele. Eestlasele meeldib autoralli ja meeldib ka kergejõustiku kümnevõistlus. Siis saab ikka kaks-kolm päeva kannatada ja samas nagu salaja loota õnnelikku lõppu. Õnn tuleb aga harva meie õuele. Kurjad jõud itsitavad pihku, sest kannatav eestlane on üsna koomiline vaatepilt ja hävitavad kas või viimasel hetkel kõik ilusa. Seda koomilisem see õnnetu eestlane siis on. Lausa ime, et Erki Nool suutis 2000. aasta Sydney olümpial kümnevõistluses kuldse ja õnneliku lõpuni jõuda, kuigi kettaheites olid kurjad jõud salakavala lõksu üles seadnud.”
Jube ‘kannatuste rada’ küll, mis on kinni makstud hädise Eesti alampalgaga….D