Haapsalu linnagalerii tähistas mai alguses oma 30. sünnipäeva. Tähistas vaikselt, ilma suurema kärata, sest koroonapiirangud tõmbasid igasugustele kogunemistele pidurit. Galerii sündis Läänemaaga seotud kunstniku Ants Laikmaa 125. sünniaastapäevaks ja Laikmaa looming oli ka esimene, mida seal näidati. 30 tegutsemisaasta jooksul on linnagalerii siinse kunstipubliku ette toonud umbes 300 näitust. See on aukartustäratav hulk.
Kunstiringkonnad peavad Haapsalu linnagaleriid üheks Eesti paremaks – nii ruumi enda kui ka valguse poolest. Ent oma loomingut sinna näitama ei pääse kaugeltki igaüks ja see on aastate jooksul kaasa toonud ka solvumisi. Veerandsada aastat galeristiametit pidanud Agur Kruusing ütleb, et ta tahab näidata kõige paremat, seda, mis on tema enda jaoks huvitav ja uuenduslik.
Samas on ilmselt väga palju haapsallasi, kes pole kunagi söandanud jalga üle linnagalerii läve tõsta – mis sest, et näituse külastamiseks ei pea isegi piletit ostma. Pole söandanud sellepärast, et peljatakse. Kardetakse, et äkki ei saa aru. Kuid mis on kunstist aru saamine? Lõppude lõpuks polegi ju tähtis, kas vaataja näeb näitust külastades sama, mida kunstnik on mõelnud. Hoopis olulisem on, milliseid mõtteid ja emotsioone näitus tekitab ning neid ei saa keegi kõrvaline õigeks või valeks pidada. Nagu ütles Kruusing: kunst tekib vaataja peas.
Ainus võimalus näitusehirmu vastu võidelda ongi käia näitustel. Mida sagedamini käid, seda rohkem hakkad mõtlema ja mõistma. Mida omapärasem ja üllatavam näitus, seda rohkem see mõtlema paneb.
Haapsalu on selle poolest õnnelik linn, et siin on suisa kaks galeriid, kus näeb kõrgtasemel kunsti – linnagalerii ja Okase muuseum. Nende vahe on aga selles, et kui Okase muuseum on praegu veel avatud vaid suvel, siis linnagaleriisse võib sisse astuda aasta ringi.
