Eestis tähistati emadepäeva esimest korda 1922. aastal naiste karskusliidu algatusel. Tasapisi kogus see populaarsust, et 1940. aastal katkeda.
Uuesti hakati emadepäeva tähistama 1988. aastal ja taas hakkas see populaarsust koguma. Ühest küljest ju tore. Miks ei võiks igal emal olla aastas üks päev, kus ta on tähelepanu keskpunktis? Miks ei võiks kord aastas mõelda emaks olemise kui niisuguse tähenduse üle? Võiks ja peakski, paraku on emadepäev nagu jõuludki muutunud üha enam kommertspühaks. Nädal-paar enne hakkavad vilkuma reklaamid, missugune kreem, šampoon või kommikarp peaks ema rõõmustama. Emadepäeva sooduspakkumised koguvad hoogu. Telekokad jagavad õpetusi, kuidas emale tähtsa päeva hommikul šokolaadiburgerit teha.
Eesti valib maakondade kaupa aasta emasid, kohmetunult räägivad need telekaamerate ees, et nad pole teinud midagi erilist peale selle, et on oma lapsi armastanud. Siis saab aga emadepäev mööda ja emad, ka need kõige tublimaks valitud, kaovad nähtamatusse tsooni, kus nad kogu aeg on olnud.
Noored naised peavad ka aastal 2021 oma tulevastele tööandjatele vastama, kas, millal ja mitu last on neil kavas saada. Või kui tihti olemasolev laps haige on. Isegi emadepäeval pole kõik emad nähtavad, näiteks raske puudega laste emad, kellele ei tee keegi emadepäeval šokolaadiburgerit, ei osta reklaamitavat kreemi ega šampooni ja kellel pole võimalustki kunagi aasta emaks saada.
Kuidas see mõnel aasta ema galal või klantsajakirjas kõlaks, et kasvatas kaht raske puudega last? Ei kõlaks kuidagi. See panebki mõtlema, et emadepäevaga on midagi lahti. See tõstab (valitud) emad korraks pjedestaalile, aga unustab ülejäänud täiesti ära, ja sügavam tähendus läheb hoopiski kaduma.
See ongi ex-soviettide Särgava ja Oviiri eraprojekt. Eranditult kõik nn Aasta emad on valitud eliidi hulgast. See kõik kokku on üks suur tsirkus.
Igale lapsele on tema oma isa ja ema need kõige paremad…….
See probleem ei ole ainult emadepäevale omane – ka laulupeod, emakeelepäev, võidupüha. Laiemalt rahvuskultuur, eestlaslikud põhiväärtused, traditsiooniline perekond – kõik need on muutunud “projektipõhisteks” ehk ühepäevaliblikateks. Ja kahjuks juhib seda muutumist riik ise (loe rumal poliitiline “eliit”) koos võõrsilt tulnud vägisi sunnitud mitteomaste suundumustega. Kui tahetakse Eestit ja eestlust säilitada tuleks igaühel alustada igapäevaselt iseendast, seda ka valimisurnide juures otsuseid tehes.
Just,ajakirjanikuhärra või proua. Seekord olen juhtkirjaga päri. Emal on ratastoolilaps,kellega on palju vaeva. Selle vaeva kõrvalt päästab ta teiste elusi ja saabub emadepäeva hommikul koju nagu laip…
Pigem nagu uusaasta. Kellelgi olid raketi jäägid voodi all peidus? Ei saa ikka ilma, kui vaja aasta ringi rakette lasta ja paugutada.
Eile räägit,täna muidu ka ja homsetes lehetedes veel,siis on see teema unustatud.
Vau! Puudega laste emasid ka märgatud! Klantsajakirja puudega lapsed sobiks küll. Iseasi, kas hingevalu ja mure klantsajakirja sobib. See pole klantsi formaat.