Aare Tamm: maaslamajat ei lööda

Pealkiri kuulub eetika kategooriasse, kuid mis see eetika õieti on?

Mõiste „eetika” pärineb vanakreeka keelest ja tähendab „kommete ja tavade teadust”. Mõisted „eetika” ja „moraal” on samatähenduslikud.

Kohati tundub, et eetika ja moraal on miski, mis kuulub rüütlite ajastusse. Aega, mil ülistati moraali ja nõrgemate kaitsmist-abistamist. Aga see on kauge minevik, unustatud aeg ja kombed. Võibolla viitab see ka 1600. aastate alguses kirja pandud Miguel de Cervantese ajastule. Tema romaani „Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast” huumori ja ulmelisuse taustal tõusevad esile eetilised väärtused nagu ausus, headus, rüütellikkus ja vaprus. Väärtused, mis on tänapäeval kui varjusurmas. Aga kas see peab nii olema? Ei pea. Tuleb esiisade tarkus ellu rakendada – kadunud moraal tuleb taas ausse tõsta.

On valus tõdeda, et eksija ei pääse ühe hukkamõistu või ühe karistusega, vaid kui tegu avalikuks saab, üritatakse süüdlane kohe pikali lüüa ja siis tümitavad maaslamajat kõik, kel vähegi võimalik. Mis oli eksimuse taga, see polegi tähtis. Mida maaslamaja tunneb, ei huvita kedagi. Mis temast edasi saab, on tema enda probleem.

Pole inimest, kes sünnist surmani üdini õige oleks. Apse tuleb ette töökohal, liikluses, suhetes teiste inimestega jne. On vaid üks „aga” – ma pole vahele jäänud! See nagu annaks õiguse maaslamajat lüüa.

On selge, et süüdlane on oma karistuse ära teeninud ja karistuse ta saab. Selleks on õiguskaitseorganid, kes teevad oma tööd professionaalselt ja seaduste järgi. Kuid nii sageli mõistavad kõrvalseisjad maaslamaja süüdi juba enne kohtuotsust. Määratavast karistusest oleks nagu veel vähe, isehakanud kohtumõistjad annavad usinalt lisa.

Mitu karistust peab eksinu saama? Kas ühe kohvimasina eest tuleb maaslamaja päris maa alla taguda? Mis saab edasi? Kas süüd ei saa heastada ja eluga edasi minna? Need küsimused ootavad vastust. Võib ju suhtuda nii, et mis see minu asi on. Tema oma asi. Tema ju jäi vahele.

Tegemist pole mõne üksiku ettetuleva juhtumiga. Maaslamaja löömine on kaasaja moraali ja eetika poolt täiesti vastuvõetavaks tunnistatud. Harva leidub neid, kes ütleks: aitab küll! Ärge enam pekske! Siin tuleb kindlasti suhtumist muuta. Jääb mulje, et eksinut ei peeta enam inimeseks. See, kui palju inimene oma elus on head teinud ja kui vajalik on ta olnud ühiskonnale, töökohale, teekaaslastele, on unustatud. Kui palju väärtusi maaslamaja on loonud, mida „õiged” kõiges rahus kasutavad, ei maksaks nagu midagi.

Eksinu on ikkagi inimene. Inimene, kes tunneb valu, häbi ja ahastust. Ehk oleks vaja minna ja teda toetada, julgustada edasi minema ja edaspidi eksimustest hoiduma. Selliselt käitudes hakkab ehk ka üldine moraal ja eetika paranema. Niiviisi tilkhaaval muutub ka üldine suhtumine. Õiglane ei tähenda kuri olemist. Halastus ja arm pole kaugeltki nõrkuse tunnus.

Meid pole Eestimaal nii palju, et võiksime suhtuda üksteisesse halastamatult. Oleme väike rahvas, aga püüame olla suuremad, kui me oleme. Oleme vaimustuses meie sportlaste saavutustest ja teadlaste edusammudest. Meile meeldib, kui meid tähele pannakse ja kiidetakse. Püüame olla kõigest väest „suurtele” meelepärased. Aga seda tähelepanu saab harva nautida. Oleks vaja midagi püsivamat, mis oleks igal ajal väljastpoolt nähtav-kuuldav. Usun, et siin on kohane meenutada kuldaväärt sõnu, mida ütles eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane Jakob Hurt: „Kui me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult!”

Maaslamajaid lüüa oskab kogu maailm, aga neid üles aidata on suur väärtus. Meie suureks saamise võimalus on seda teha, hoida kõrget moraali ja eetikat. Hoiduda teiste hukkamõistmisest. Õõvastav on kuulda poliitikat, mis on üles ehitatud teiste halvustamisele ja teiste vigade otsimisele, selmet osutada parematele valikutele, esitada häid ideid ja paremaid lahendusi. Seda kõike saab teha ka ilma teisi halvustamata ja solvamata.

Meil on veel palju arenguvõimalusi moraali ja eetika alal. Kui tahame olla suured vaimult, siis võtkem see sihiks ja ärgem löögem maaslamajat!