Elo Võrk: lapsevanemad, on aeg õppida oma lastega äppide kaudu suhtlema

Ehkki võrguühendus ja tehnoloogilised lahendused on üks võti nii töö- kui koolielu korraldamiseks, jääb sellest sageli siiski vajaka.

Eelmisel aastal viis Telia koos lastekaitse liidu ning haridus- ja noorteametiga läbi uuringu mõistmaks, mil moel kohanesid õpilased distantsõppega eriolukorra ajal. Koolinoored on reeglina distantsõppega rahul, ligipääs koolitöödeks vajalikele digivahenditele on väga hea ja positiivsena nähakse nii pikenenud und kui ka mitmekesisemat söömist. Ometi kasvas ekraani taga veedetud aeg hüppeliselt, iseseisva töö maht suurenes märkimisväärselt ja õppimiseks kulunud tunnid kippusid venima hilisõhtusse. Paradoksaalsel kombel kasvatas tehnoloogiline digivabadus meie koolilaste koormust. Õpilased, kellel oli juba varem kontaktõppes raskusi, kogesid seda eriolukorra ajal veelgi enam.

Turbulentses maailmas oleme pidanud kõigega hakkama saama. Oleme selles olukorras üheskoos, aga samas jätkuvalt üksi. Ka uuringust tuli välja, et noored on oma ülesannete ja muredega rohkem omapead. Sarnasele järeldusele jõudis ka üldist toimetulekut käsitlenud Tallinna ülikooli uuring, mille kohaselt vajas umbes kolmandik peresid ja lapsi suuremat märkamist, toetamist ja täiendavat tuge. Eriti on soovitatud pöörata täiendavat tähelepanu 7.-9. klasside õpilastele. Ühe olulise märksõnana tuli välja vajadus suurendada õpetamises ja õppimises tähelepanu planeerimist.

Tööelus oleme kogenud, et avatus ja suhtlemine lahendab pooled probleemid ja vääritimõistmised. Kolme lapse emana tean, kui raske on leida iga pereliikme jaoks aega lihtsalt rääkimiseks ja kuulamiseks. Niisama oma muredest lapsed kahjuks rääkima ei tule. Usun, et seda ei peakski kelleltki ootama ega eeldama. Seda suurem on vastutus täiskasvanutel: kas oskan lapsevanemana ära tunda hetke, kui pean küsima ja toeks olema? Sageli ei oska. Olen viimasel ajal avastanud, et olulise jutuajamise algus võib saada palju loomulikuma ja lihtsama tõuke hoopis mõne suhtlusrakenduse aknas.

See ei tähenda, et silmast silma suhtlus oma tähtsust kaotaks. Vastupidi, see on mõneti isegi olulisem. Aga digiriigis elamine tähendab, et lisandunud on uusi suhtlusvorme ja tehnoloogilised lahendused on tulnud, et jääda. Tehnoloogia on osa haridusvaldkonna innovatsioonist, aga võib-olla peavad õppima ja kohanema ka lapsevanemad. Noortelt on meil palju õppida – alustuseks kasvõi seda, mismoodi digimaailmas päriselt üksteisega suhelda.

Sõnadel on võluvõime ja tuleb välja, et ka meemidel, GIFidel ja rakendustel. Kui distantsõpe hetkel silmast silma suhtlemist ei soodusta, on selleks ka digitaalsed lahendused – alustades mistahes videokoosoleku platvormist kuni koostöös noortega välja töötatud turvalise ja struktureeritud suhtlusrakenduseni Clanbeat, rääkimata aastaid kasutuses olnud sotsiaalmeedia kanalitest. Haridusinnovatsioon algab meist endist. Mis oleks, kui pööraks tähelepanu oma suhtluskultuuri arendamisele ja noortega äppides suhtlemisele ning leiaks sõnade kõrval ka muid visuaalseid võimalusi oma küsimuste või mõtete väljendamiseks?