Haapsalus See teatri majas avatud mahukas näitus, mis täidab teatrisaali ja ulatub koridorigi, viib vaataja tagasi nõukogude aega, täpsemalt 1970.–1980. aastatesse, ning mõjub linna iga-aastaste nostalgiapäevade jätkuna.
Haapsalus traditsiooniks saanud ja eriti noorte seas üha menukamaks muutuvad nostalgiapäevad on kahe otsaga asi. Seal osalejad, ja mitte ainult need, kes nõukogude aega nostalgiaga mäletavad, vaid ka noored ja veel nooremad, võtavad nostalgiapäevi lõbusa karnevalina. Miks mitte riietuda tolleaegsetesse veidratesse rõivastesse, uudistada kummalisi sõidukeid ja lihtsalt pidutseda.
Praegustele 50aastastele on 1970.–1980. aastad lapsepõlv ja noorus. Ja lapsepõlv ning noorus, sattugu nad mis aega tahes, paistavad tagantjärele alati väga ilusad.
Teisest küljest on nõukogude aja nostalgia libe tee ja korraldajad peaksid väga hoolega läbi mõtlema, mis on nende päevade sõnum. Haapsalu nostalgiapäevade ajal on lehvinud punalippe, T-särke on kaunistanud Nõukogude Eesti vapid ja tänavail on patseerinud miilitsavormis mehepojad.
See teatris avatud näitusel on suudetud seda kõike vältida. Ka näituse pealkiri ei viita otse nõukogude ajale, vaid hoopis muule – näitus on lõbus ajarännak 20. sajandi Eestisse, ei mingeid võimusümboleid. See on tõesti puhas nostalgia.
Ekspositsioon viib vaataja tolle aja kodudesse ja on muljetavaldavalt põhjalik. Kes seda aega mäletab, sellel jätkub äratundmisrõõmu. Kui midagi ette heita, siis ehk selgituste puudumist – praegu on esemed lihtsalt välja pandud. Lõbus neile, kes teavad, aga arusaamatu neile, kes sel ajal pole elanud. Kuniks korraldajad oma ideed täiustavad – näiteks giid kuluks marjaks ära –, saab vanaemadele-vanaisadele soovitada: võtke lapselapsed käekõrvale, minge See teatrisse, jutustage neile lugusid ja nostalgitsege koos.
Nostalgiapäevad pole iial olnud kahe otsaga asi, sest nostalgia esineb meil kõigil, omal erilisel moel. See ei tee ajastu mälestusi kuidagi hägusemaks, kui peetakse oluliseks erinevaid asju. Vanemad meenutavad üht-, nooremad teist poolt ajast, kus me tuleme. Nostalgiapäevad on juba üsna korraliku traditsiooniga hoidnud seda kultuuri poolt, kus tuuakse eraldi välja muusikat, moodi ja ajastu tavasid. Seda, et nostalgiapäevade külaline ajastu sümboolikaga lippu lehvitab veninud dressipükstes ei ole ju keelatud ja seda lippu ei lähe keegi ka kunagi tema käest ära rabama, sest see on tema arusaam ja ehk mingi mälestuski. Aeg läheb edasi ja mõni noor on ilmselt varsti… Loe rohkem »