Paljud aiapidajad armastavad roose, kuigi need kipuvad enamasti olema väga töömahukad lilled. Kevadest sügiseni aina pritsi neid, küll tahmlaiksuse, küll mõne muu seenhaiguse või näljaste satikate vastu, sügisel aga mässa nende talveks valmis panemisega. Isegi talvel ei saa süda rahu, eriti kui korralikku lund pole maha tulnud ja üks talvine vihmasadu ajab teist taga. Kevadel vaatavad meile mahakooritud talvekatete alt aga pahatihti vastu mustaks tõmbunud tüükad ning siis saab jaanipäevani mõistatada, mis saab: kas jäävad ellu või on tõesti lõplikult läinud.
Sellepärast ma enam peenraroosidega mässata ei viitsigi. Olgu nad pealegi lillemaailma kuningad ja õitsemisajal hingematvalt kaunid. Las jääb see ilu minust hoolsamatele inimestele. Nii ma isegi ei planeerinud oma uude aeda roosipeenart ega ole andnud järele ka kiusatusele istutada roose püsilillepeenrasse teiste lillede vahele. Haapsalu aias pidasin ma väikest roosipeenart üle kümne aasta, iseenesest küllalt edukalt, aga sellest kogemusest mulle täitsa piisab.
Olen mõelnud, et oma praeguses aias võiksin proovida üleüldse pargiroose, mis on kibuvitstele väga lähedased aretised ning sellest tulenevalt ka teistest hoopis külma-, niiskus- ja lollikindlamad. Eelmise perenaise istutatud „Ritausma” põõsad elavad igatahes justkui iseenesest hästi, on suured, kõrged ja lopsakad, ei taha nad ei nunnutamist ega pritsimist ega katmist. Vaat selliseid roose olen ma nõus pidama.
Peenrale mõeldud polüant-, teehübriid-, pinnakatte- ja muude rooside suur voorus on aga uhkemad ja eripärasemad õied. Nii ongi täitsa arusaadav, et nende õieilu nimel ollakse nõus üsna suurteks pingutusteks.
Liiga vara pole roose sügisel vaja torkida. Las nad toimetavad rahus, kuni öökülmad hakkavad tõsisemaks muutuma ja päevased temperatuurid on langenud alla viie kraadi. Siis on õige aeg puhastada rooside varred ja nende alune mullapind lehtedest ja õite jäänustest. Need jäägid tuleks põletada või aiast välja toimetada, mitte komposti panna – ikka tüütute kahjurite ja seenhaiguste eoste pärast. Samuti tuleks roosivarred siis tagasi lõigata umbes 30sentimeetrisele tüükale ja peenar ise piinlikult puhtaks rohida. Seejärel võiks enne edasisi samme jääda ootama maa külmumist.
Tagasilõigatud rooside katmist alustasin ma maa külmumisel tavaliselt sellega, et kallasin igale roosile umbes pool ämbritäit kompostmulda pähe. Õnneks ei külmu kompostikast või -hunnik päris sama kiiresti kui pinnas, sest kompostihunniku südames käivad protsessid hoiavad selle temperatuuri natuke kõrgemana. Kui aga ka kompost on külmunud, võib kasutada rooside ülesmuldamiseks ka liiva või kergkruusa (mõlemaid on väga paha pärast peenralt minema koristada!) või poeturvast (mis minu arvates kogub liiga palju niiskust ja ajab sellega roosivarred kergesti mädanema).
Kuigi hoiab kokku vedamisevaeva, on siiski üsna halb mõte labidaga taimede kõrvalt mulda lihtsalt ümber kuhjama hakata. Isegi kui roos on meil istutatud õigele sügavusele, s.t pookekoht 5–10 cm mulla all, muudame niimoodi tehes mullakihi juurte kohalt õhemaks ning vigastame juuri. Parem tuua kattemuld mujalt.
Traditsiooniliselt asetatakse selle kuhjatise peale veel kuuseoksad, kuid tegelikult tänapäeval juba vaieldakse selle vajaduse üle. Kuuseoksad peenral ei tõsta iseenesest enda all olevat temperatuuri, aga küll nad toimivad tõhusa lumekogujana – ja lumi, nagu me teame, on kõige parem talvekate üldse.
Kui kuuseokste asemel kasutada aiapoodides müüdavaid pakasekangaid, siis need vajaksid peale veel mingit veekindlat katet, mille alt samas tuul peab saama läbi käia. Olen näinud selle jaoks kasutatavat tellistele toetatud eterniiditahvleid, samuti kurgipeenrast vabanenud kaartele tõmmatud kilet.
Oma Haapsalu aias jõudsin lõpuks järeldusele, et katan neid, kuidas katan, lõpptulemus on igal kevadel siiski umbes sama. Suurem osa alles, aga mõni ikka läinud.
