Paljud eakad ja puuetega inimesed tunnevad muret, et jõululauas tuleb istuda päris üksinda. Mida teha, et koroonaepideemia ei süvendaks üksinduse epideemiat?
Nii mõneski südames on veel tänagi kübeke lootust, et koroonaviirus taandub ja me saame peagi istuda ühise jõululaua ääres koos emade-isade, vanavanemate ja teiste lähedastega, nii nagu see on olnud varem. Tõenäolisem on siiski, et ühine õhtusöök vanemate ja vanavanematega asendub vestlusega Skype’is või telefonikõnega ning jõuluvana asemel koputab uksele kingipakiga postikuller. Aga isegi see on palju parem kui olla päris üksi, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka hingeliselt – tundes end üksildasena.
Üksildust peetakse 21. sajandi epideemiaks. See epideemia oli tegelikult kohal juba enne koroonat, ainult et nüüd, mil kardame olla ohuallikaks oma eakatele ja puudega lähedastele, on üksildustunne koputanud isegi nende riskigruppi kuuluvate inimeste ustele, kelle lähedased elavad ehk vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Juba kevadel arutleti selle üle, kumb on ohtlikum – kas koroonasse haigestumine või isolatsioonist tingitud üksildus, mis on teatavasti ju samuti haigestumist ja suremust suurendav tegur. Millised on koroonakriisi laiemad mõjud meie vaimsele ja füüsilisele tervisele, näeme täie selgusega alles mõne aasta pärast, sest üksildusel on komme aja jooksul kuhjuda ja psühholoogilist vananemist kiirendada.
Kuidas peaksid hakkama saama aga eakad ja puudega inimesed, kel ei ole üldse lähedasi, kelle jaoks elu oligi üks lõputu eneseisolatsioon juba enne koroonat? Kuulsin hiljaaegu vanemapoolsest naisest, kes on juba aastaid elanud üksildast elu pealinnas, inimeste keskel. Sel proual ei ole ühtki pereliiget ega sõpra, mitte ühtegi lähedast inimest, kellega igapäevaselt suhelda. Tal ei olnud juba ammu enam vahet, mis nädala- või kuupäev on. Kõik päevad olid äravahetamiseni sarnased.
Selline elu olnud tema jaoks normaalsus juba aastaid, kuni sel suvel saabus muutus. Inglismaa eeskujul sai Eestis teoks eakatele ja erivajadustega inimestele mõeldud algatus – tasuta telefoniliin Abitaja, mis viib kokku üksildase abivajaja ning vabatahtliku, kes talle igal nädalal tund-poolteist telefoni teel seltsi pakub.
Abitaja on võtnud enda kanda toreda kasutütre või -poja rolli. Ligi viie kuu jooksul on sadakond üksildast Eesti inimest leidnud endale telefonisõbra, kellega jagada oma rõõme ja muresid, kurta halva ilma või jalavalu üle, küsida lihtsalt nõu. Ilmselt on see kõne paljude jaoks nädala suurim sündmus, mis annab jõudu edasi minna ja pilve taga päikest näha.
Tõsi, päris oma pere liikmeks need helistajad kunagi ei saa. Nad jäävad kõnele vastaja jaoks ka nime ja vanuseta – konfidentsiaalsust tuleb hoida ennekõike abivajajate eneste turvalisuse huvides. Kõne heatahtliku abistajaga ei ole küll täielikult võrreldav sellega, kui sulle helistab oma tütar, poeg või lapselapsed, aga see on siiski palju-palju parem kui teadmine, et sinu päevi täidabki vaid üksindus ja tühjus.
Projekti eestvedajad – puuetega inimeste koda, Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet, Hiiumaa vallavalitsus ja Surts Koolitus – on võtnud endale ühise eesmärgi, et säiliks eakate ja erivajadustega inimeste elurõõm, uudishimu ja aktiivne ellusuhtumine. Et kõik inimesed tunneksid end ühiskonnas olulise ja kaasatuna.
Tänuväärt ettevõtmine vajab kindlasti jätkamist ja suuremat kõlapinda. Võibolla isegi laiendamist. Kui eakate, üle 65aastaste puuetega inimeste arv on püsinud viimastel aastatel üsna stabiilsena, siis üksi elavate 65aastaste ja vanemate inimeste arv ja osatähtsus on statistikaameti sotsiaaluuringu andmetel viimasel ajal Eestis järsult suurenenud. Üksi elab veidi üle 40 protsendi kõigist 65aastastest ja vanematest inimestest.
Seda on oluliselt rohkem kui paljudes Euroopa riikides, kus kohati on endiselt traditsiooniks elada põlvkonniti ühe laia katuse all. Eestis seletavad üksinda elavate eakate arvu suurenemist eluea pikenemine ja naiste 8–9 aastat pikem keskmine eluiga. Lisaks aga kindlasti see, et Eesti noored pered eelistavad enamasti elada pigem kasinamalt, aga omaette kui jagada suuremat pinda oma vanemate või/ja vanavanematega.
Kui seda lugu loeb keegi, kes tunneb end üksildaselt, eriti praegusel advendiajal, helistage julgelt Abitaja suhtlusliini telefonil 650 0650.
miks seda talvist aastavahetust meile usupühana pähe määritakse, eestlane oskab ka ilma selle muinasjututa elada, ja talitata, olete pealetükkivad nagu omasooiharad oma pahedega