Haapsalu ajaloolane Ülla Paras rääkis kahes Pereraadio saates Haapsalus teeninud vaimulikest – esimeses saates 19. sajandil ja teises alates Eesti isesesvumisest 1918. aastal.
Haapsalu esimene õpetaja oli 1581. aastal alustanud Joakim Jakobi. Kokku on Haapsalu kogudusel olnud 23 õpetajat. Kõik Haapsalu õpetajad on teeninud koguduses kaua.
19. sajandi keskpaigas hakkasid käima tsaariperekond. Kirja on pandud ka haigused ja viljasaagid. Aastatel 1886-1889 taastati Haapsalu toomkirik, mis oli rohkem kui sada aastat olnud varemetes, sest torm oli sellelt katuse viinud.
Paras tõi välja, et Haapsalu kogudusel on olnud kaks kirikut. Toomkirik oli sakslaste kirik ja Jaani kirik oli eestlaste ja rootslaste kirik. Ajal, mil toomkirikut kasutada ei saanud, tulid ka sakslased Jaani kirikusse, mis algselt oli Niguliste kirik. Sakslased tõid toomkirikust kaasa oma pühaku Johannese ning kirikust sai Jaani kirik. Pärast toomkiriku valmimist pühitseti kirik Niguliste pühakuga. „Pühakud läksid vahetusse,” ütles Paras.
Paras rääkis raadiosaates, et iseseisvunud Eestis hakati ka kirikuõpetajatelt ootama eesti keelt ja eesti meelt, kuid seni sakslastest õpetajad soovisid säilitada oma kogukonda.
Samuti tuli Parase jutust välja, et aastatel 1944-1949 oli Haapsalu kogudus õpetajata. Õpetaja leidmisel saabus ka kirikusse rahulikum aeg. Õpetaja lahkudes 1975. aastal, tuli Haapsallu õpetama noor, toona 23aastane Tiit Salumäe, kes sai endale katkise katusega kiriku. 1967. aasta augustitorm oli Jaani kiriku katuse osad kivid hävitanud ja kirik lasi vett läbi. Kaks aastat hiljem oli Salumäe saanud kirikule katuse oma jõududega peale. „Esimestel aastatel oli ta ehitav õpetaja,” ütles Paras.