Koroonaviirus levib hoogsalt ja nakatumise eest pole kaitstud keegi – ei lihtinimene ega maailma võimsad valitsejad.
Mitmed avaliku elu tegelased on meedia vahendusel teada andnud oma koroonaviirusega nakatumisest. Ja mitte ainult – osa neist peab vajalikuks avalikkusega jagada oma haiguse kulgu. Tagamõtted võivad sealjuures ju olla ka veidi erinevad, kuid peamiselt on selle kurja haiguse läbi põdenud prominentide sõnum ikka sama – nii kohutav, et ei soovi oma halvimale vaenlasele ka mitte.
Eesti elas kevadel kaasa suurärimees Enn Veskimäele, kes oli tervelt poolteist kuud haiglas ja pääses napilt surmast. Hingelt ja kehalt vintske mees rääkis avameelselt oma koroonakogemusest, mis oli kõike muud kui glamuurne. Tal tuli kõike õppida uuesti nullist tegema – istuma, astuma ja isegi sööma.
Seevastu lihtsurelikud hoiavad oma nakatumist harilikult vaka all. Nad ei räägi koroonast avalikult, sest teavad, et neil pole oodata samasugust mõistvat suhtumist nagu kuulsuste puhul. Nii mõnedki viirusega nakatunud inimesed on kogenud sarnast suhtumist, mis saatis Nõukogude ajal neid õnnetuid, kel oli olnud ebaõnn endale hankida süüfilis või mõni muu suguhaigus – parastamine, selja taga sosistamine, distantseerumine ja pealekaebamine.
Jah, muidugi – neile, kes avalikult ja üleolevalt kuulutavad, et mingit koroonat pole olemas ja maskide kandmine on lollus, pole põhjust pai teha. Kuid palju on ka neid, kes nakatuvad hoolimata enda vastutustundlikust käitumisest, sest koroona on salakaval. Seda rõhutavad ka arstid.
Näidakem siis nakatunute vastu üles suuremat inimlikkust. Nakatunud, andke oma koroonast teada. Sõbrad, tuttavad ja kolleegid – haigestunu vajab väga teie abi. Olgem inimesed, eks.
