Kas Valgevenes on kõigile selge, et postsovetlik ühiskond ei saa olla mingi püsiv riigiseisund, ammugi mitte ühiskondlik formatsioon nagu näiteks keskaegne feodalism?
Ma arvan, et ei ole. Postsovetism on üleminekuaeg nagu vajalike muudatustega postkolonialism kunagises Indias või üsna hiljutises Tuneesias. Kuna see nii on, siis mismoodi kirjeldada praegusele Valgevene püsiasukale seda, kuidas on Eesti vabariik nõukogude okupatsioonikorra alt väljunud ja kui kaugele me oma teel oleme jõudnud? See ei käi nii lihtsalt, et võtke meist eeskuju, sest meie elame aiva edulugudes.
Nõukogude aastakümneil töötas Eesti NSVs õieti ainult üks nn seeriatüüpi masinatehas. See oli Tallinna ekskavaatoritehas Mustamäe piiril, hilisem Talleks. „Seeria” tähendas seda, et seal monteeriti paljukopalised maaparandusekskavaatorid kokku sellekohasel konveieril, kust nad siis edasi läksid müüki kas Nõukogude Liidu siseturul või Lääne-Aafrikas. Kuskil mujal pandi kokku ühekopalised ekskavaatorid, sammuvaid ekskavaatoreid toodeti kolmandas kohas, konkreetsemalt Uus-Kramatogorski raskemasinatehases Donimaal, kus tehaksegi metallimahukaid ja suuregabariidilisi seadmeid. Valgevenes monteeritakse tänini põllumajandustehnikat, kaevandusseadmeid ja raskeveokeid. Seal on seeriatüüpi masinaehitus siiamaani käigus, nagu on alles ka selliste masinate peamised ostjad, Vene föderatsioon ja Hiina rahvavabariik. Mõlemad on üliriigid, ent nende ostuvõimest ei piisa Valgevene vabariigi rahanduse, iseäranis aga valuutapoliitika kordategemiseks. See, mis Valgevene iseseisvuspüüdeid välja kurnab, ei ole mitte Venemaa lähedus, vaid Valgevene rubla nõrkus ja kullavarude vähenemine. Läänepoolsed pangad ei usalda Valgevenesse laenata, sest neil pole mingit usaldusväärset kinnitust selle kohta, et võimalik laen jääkski just Valgevene maile ega läheks sealt otsekohe Venemaale.
Ainuke kaup, mida valgevenelased võiksid kindla peale turule tuua, on ümarpuit, kuigi just selle eksport on tugevasti kahanenud ja mitte seepärast, et Valgevene metsad oleks ohtlikult vähenenud (praegu on seal metsaga kaetud 40% maast), vaid seepärast, et raie omahind on tõusnud ning suur osa puidust läheb kohalikes soojuselektrijaamades põletamiseks. Mida on meil öelda Valgevene metsameestele näiteks erametsas ja riigimetsas valitsevate vahekordade kohta? Küsimus on naiivne, sest mets kuulub Valgevenes eranditult riigile, keda kõige suuremas mahus esindab metsamajanduse ministeerium, mille „alla” kuulub 88 protsenti kõigist metsadest. Mõnevõrra teistsugusena avaldub pilt Valgevene maakasutuses. Maafond on seal vähenenud nii, et praeguseks on põllumajanduslikke maid umbes sama palju kui metsamaid. Inimese kohta tuleb Valgevenes 0,9 ha haritavat maad, mida seejuures on maaparanduse kaudu lisandunud. Minusugune ei tea, kas sellest piisab, ma lähtun sellest, et president Aljaksandr Lukašenka ajal ja tema otsusel eelisarendatakse Valgevenes metsakasvatust ning puidutööstust puiduenergeetikaks, tselluloosiks ja mööbliks.
Valgevene on kartuliriik, mitte enam poslamasla-riik. 80 protsenti toiduõlist tuuakse välismaalt sisse, ülejäänust on oluline nii rapsi- kui ka linaseemneõli. Viimasele lisame veel kartuli, köögiviljad ja teisedki põllumajandussaadused ning täiendame seda nimekirja muu toodanguga ning saame kõike kokku arvestades ligikaudse ülevaate Valgevene ekspordist. Pisut vähem kui pool sellest, 48 protsenti, läheb Venemaale. Õigus on järelikult nendel, kelle meelest Valgevene rahanduslik toetamine tähendab ühtlasi ka Venemaa toetamist ja kui vedada Valgevenest sisse ümarpuitu, siis sellega säästetakse oma kodust metsa. Ka Valgevene on käsitatav kui teenindav riik, mitte lihtsalt kui Nõukogude Liidu jätk. Läänepoolseid panku see ei rahulda, ent see võib rahuldada suurt osa Valgevene elanikkonnast.
Vaevalt on Valgevenes kuigi palju neid, kes tahaksid kodusõda. Kui paljud sealsed inimesed tahavad tagasi Nõukogude Liitu, seda ei saa eemalt öelda, eriti kuna rahumeelsete käikudega on see täiesti võimatu. Samas on ka Valgevene areng samm-sammulise tempoga üsna paberlik, sest tegelikkuses on väga raske leppida olukorraga, kus muutub küll ehk monofunktsionaalse „vennasvabariigi” profiil (raskeveokite asemele tuleb mets), aga ei muutu monofunktsionaalsus ise. Rahvusvahelise abi suunamine väikeettevõtluse edendamiseks ei kompenseeri neid muudatusi, mis on Valgevenes vajalikud energeetilise ressursi vahendamisel idast läände. Seda vahendajarolli ei saa lükata edasi parematele aegadele, sest niisuguseid ei ole.
16. septembril 2020 Tähtvere mõisas
Maailma majanduse tegelikku olukorda on üha raskem mõista, sest see muutub üha mitmemõõtmelisemaks. Ühest küljest elame infoajastus, aga sellest ei saa ju keegi söönuks, riidesse, katust pea kohale jne. Siiski, saavad küll ja palju paremini veel kui need kes toodavad neid asju millest saab, sest info valdajad on need kes määravad asjade hinnad, reeglid ja rahanduse mille alusel äri käib. Küsimus taandub sellele, et kui palju saab olla neid kes info liigutamisest hästi ära elavad suhtestatuna neisse kes midagi päris asja teevad – toodavad? Märgid näitavad, et lobisemise eest võib küll nüüdsel ajal hästi palka saada, aga see seltskond saab… Loe rohkem »