Tuleb tunnistada, et nagu Pärnu linnavolikogu liige Heldur Paulson (EKRE), ei mõista ka mina suuresti uut kunsti.
Teatavasti esines Paulson Pärnu linnavolikogus hingestatud sõnavõtuga Läänemere kunstisadama vastu, aga jõudis kiiresti uue kunsti kui niisuguse tümitamiseni. Vestlesin siinse kolumni jaoks ühe oma muusikust sõbraga. Tunnistasin talle, et kuna elevant on mulle kõrva peale astunud, ei mõista ma näiteks Arvo Pärdi muusikat. Aga ta seletas mulle, mis teeb Pärdi muusika erakordseks. Vaadates ka seda, kuidas Pärt ennast ülal peab, on selge, et tegemist on väljapaistva isiksusega.
Maailmas on palju asju, millest ma aru ei saa. Välja arvatud mõni sõna, ei saa ma näiteks aru hiina keelest, aga ma ei arva sellegipoolest, et hiinlasi või nende keelt tuleks sellepärast kuidagi ignoreerida. Sama kehtib uue kunsti kohta. Kui sellest aru ei saa, ei tähenda see, et uus kunst oleks halb ja tuleks ära keelata.
See “Uus kunst” on see õige kust ja selle jäoks ei saa raha ning vahendeid keelata!Kaua me ikka seda nõukogude aegset kunsti ….. .
Tegelikult on juba olemas uus teater kus dekoratsioonide asemel mingid kaubaalused ja pappkastid-ikka ratsionaalselt edasi oma purki kükitamistega !
Kas keegi on soovinud kunsti ära keelata?…. kui keegi peab kunstiks värviplärakat papil või paberil, siis on see tema õigus nii arvata. Aga seda arvamust ei saa peale suruda teistele inimestele. Kitsas seltskond võib oma kitsas ringis oma vahendite arvel selliseid kunstiteoseid nautida ning end seejuures alasti kiskuda, aga rahva maksuraha sellise väga väikese seltskonna lõbustamiseks ei pea andma. –Pärdi muusika on Kunst, mille peale võib maksuraha kulutada.
Hea küll. Küsimus. Kes või mis defineerib selle kunsti, mille peale võib maksuraha kulutada? Kes on see, kellel on õigus öelda (ehk siis peale suruda), see on kunst ja see on selline kapitaguste asi. Ja kes talle selle õiguse andis?
Kunst on kunstis kunsti näha.