President Kersti Kaljulaid: armastust Vormsi vastu on tunda palju

Täna külastas president Kersti Kaljulaid Olavipäeva puhul Vormsi saart.

Presidendi kõne saarel:

„Kui Norra kuningas Olav oma kangelastegusid tegi ja võitlusi pidas, siis osad tema ja naaberkuningriikide alamad asustasid Lääne-Saaremaa kõige läänepoolsema ala, mis umbes sellel ajal oli merest kerkinud. Ja neid inimesi pean mina oma isapoolseteks esivanemateks.

Me kõik oleme omavahel seotud ja see tuhat aastat on tegelikult olnud meie maa jaoks lühikene aeg. Me näeme teda täna teistsugusena, kui nägi Olav ja minu viikingitest esivanemad. Me näeme teda mõnevõrra kannatamas meie enda töö ja tegevuse all. Mul oli äärmiselt hea meel tänavuse aasta kirikute nõukogu väljasõiduistungil arutada koos meie erinevate kirikujuhtidega seda, kuidas me kõik koos saame hoida seda templit, mis avaneb meile siis, kui astume välja pühakodadest. Paljudele meile ongi just meri ja loodus see kõige püham.

Ja ilmselt on meie selle sajandi ülesanne teha nii, et me igaüks anname oma panuse sellesse, et see kõik, mis ka praegu siit uksest avaneb – need vanad rannamännid, see päike –, oleks nii ka tuhande aasta pärast.

Olavipäev tähistab lõikusaja algust, kui korraga pillavad vilju me põllud, aiad ja metsad. Kui aasta on olnud hea – ja ilmade mõttes tänavune seda ju on –, näib nüüd üürikeseks viivuks kõik nii külluslik, pakatav ja vohav, püüdmas olla parim versioon iseendast.

Aga öötaevas hakkab samal ajal juba näitama tähti, linnulaulu asemele on tulnud ritsikate sirin.

Püsivamad ühe suve põllusaagist on viljad, mida lõikame koos tehtust, nagu siin, kus tänavusel olavipäeval tähistame vana kiriku taaspühitsemise 30. aastapäeva. Kiriku taastamiseks ühendasid toona jõud saarelt pool sajandit varem II ilmasõja eest pagema sunnitud, siiajäänud, vahepealsetel aastatel vormsilasteks saanud ja teisedki, kel Vormsi südames.

Mõnes kohas on kogukondadelgi kindel sünni- või taassünnihetk, nagu oleks seegi vili, mis korraga saagi andmiseks valmis saab.

Äraütlemata ilus on sellist rõõmuga koos tehtud Eestit eest leida siit saarelt ja mujaltki eest leida. Pisikesest Nedsaja külast kagupiiri lähistel, loomingulisest Narvast ja Tartu Vabaduse puiesteelt ning veel sadadest-sadadest paigust. Arvan, et oma mõtetes ja tunnetes olemegi me kõik koos. Kõige erinevamates avaldumisvormides, olgu selleks siis ühiselt korda tehtud ja kasutusse võetud koht või ära tehtud töö. Kõik omal moel väljendamas armastust meie Eesti vastu.

Püsigu need näited meeles neil, kes ikka ja jälle kipuvad meie kodanikualgatust taandama vaid ühiselt „ei” ütlemisele. Me ei ole „ei” ütlemise rahvas.

Muidugi on ka ühine „ei” oluline märk, isegi siis, kui sellest ei kasva välja „mitte nii, vaid…” või „jah, aga tingimusel, et…”. Sest „ei”  näitab esmajoones usalduse puudust, taju või varasemat kogemust, et küsija – või sageli isegi pelgalt fakti ette seadja – soov pole mõelda ühisosa leidmisele, vaid oma kavatsuste elluviimine.

Kogukonnad tajuvad hästi, kui ühed plaanid saavad aina vastuseks „räägime kunagi hiljem”, samas kui teised otsused sünnivad justkui üleöö. Väike kogukond, nagu Vormsi, on eriti heas seisus selleks, et kokku leppida, mis on teie ühised väärtused, ja neid siis ka ühiselt ellu viia. Nii tekib ja püsibki keskkond, kus on rõõm anda ka omalt poolt parim.

Selles suunas peab ka meie riigi korraldamine arenema. Et kohalikud omavalitsused, ja tihtipeale just need pisemad, keda oleme harjunud pidama suutmatumateks, kus inimesed arvavad, et nende teenused jäävad kuidagi alla suuremates linnades pakutavatele, on tegelikult paremini toime tulemas. Aeg on seda tunnistada. Väikeses kogukonnas ei jää keegi kahe tooli vahele, väikeses kogukonnas ei jää keegi abita ega hariduseta, ei jää toeta. Seda on meie väikesed kogukonnad tõestanud enne viirusekriisi ja ka selle ajal. Suured linnad jäävad inimestest hoolimisega hätta, aga väikesed kogukonnad ei jää. Tunnistagu seda edaspidi ka meie riigi rahakorraldus. Omavalitsustel on õigus suuremale osale meie maksutulust, kulutama seda niimoodi, nagu nemad koos oma inimestega oluliseks peavad.

Romaani „Karge meri” on August Gailit kirjutanud stseeni, kus raamatulehekülgedel nimetuks jäetud väikese saare pastoritütar, lapsena vanematega Ameerikas elanud Kelli õhkab, et saarel ei osata igatseda muud kui head kala- ja hülgesaaki, ega teata midagi sellest, kui pimestavalt nõiduslik on maailm, kus imed, nagu ta ütleb, sünnivad igal hetkel.

„Juhtuvad siingi imed,” vastab talle kaluri poeg Eerik, ja räägib õhinal, kuidas naabertalu emis tõi eelmisel päeval ilmale kolmteist põrsast.

Küllap on lugedes lihtne valida tuttavam pool – muiata poisi üle, kes maailma imede kõrvale seab suure põrsapere, või ohata tüdinult tüdruku peale, kes näib oma mõtetes ikka kusagil mujal hõljuvat. Hästi toimiv kogukond vajab aga mõlemat ja veel paljusid teisi.

Armastust Vormsi vastu on siin saarel tunda palju. Näib, et siinne elukeskkond motiveerib end hoidma ja edasi kandma. Nii neid, kes on siinsesse kultuuri kasvanud põlvkondade jooksul kui ka neid, kes sellesse kasvamas. Näen seda armastust Vormsi ettevõtjates ja koolis, ühes meie distantsõppe teerajajas. Näen seda käsitööseltsis, näen muuseumis, näen, kuidas hoitakse alles vanu mustreid, kantakse siinseid rõivaid, isegi kui omavahel tõdetakse, et need pole ehk tantsimiseks nii mugavad või isegi nii atraktiivsed kui mõne teise piirkonna omad.

Kandke ja kasvatage seda armastust, ja lõigake selle vilju. Väikesed kogukonnas teevad suure linna inimesed alati kadedaks. Ja paljud teist ongi valinud selle oma paiga tunnetamiseks selle koha siin. Kuigi jah, me teame, et talvisel ajal on alati saartel rahvast vähem, aga sellega oleme me, saarte rahvad ju harjunud. Ikka on siit mindud, et tulla rikkamana – kultuuriliselt ja materiaalselt.”