Neljapäeva päeval juhtus Vormsi lähedal traagiline mereõnnetus, kui purjelaevalt kukkus vette kapten, keda pole vaatamata ostingutele leida suudetud. Täpselt samasugune õnnetus juhtus mõni aasta tagasi, kui Haapsalust lahkunud Soome jahilt kukkus Hiiumaa lähistel kapten üle parda. Otsingutega teda leida ei õnnestunud, meri uhtus mehe surnukeha kaks nädalat hiljem Vormsi randa.
Mõlemal juhul oleks inimene tunduvalt varem leitud ja võib-olla ka päästetud, kui ta oleks merel kandnud päästevesti. Tõesti, Eesti seadused ei nõua päästevesti kandmist – seaduse silmis piisab sellest, kui kõigile alusel viibijatele on paadis vestid olemas. Elu on aga näidanud, et paadis olevast päästevestist on õnnetuse korral vähe abi – enamasti pole selle otsimiseks ja veel vähem selga panemiseks siis enam aega. Vesti olemasolu kõrval on oluline seegi, et see oleks töökorras ja iga paadis olev inimene teaks, kuidas seda selga panna.
Päästevesti kandmisega kipub olema samamoodi nagu täiskasvanutel jalgrattasõidul kiivri kandmisega – millegipärast arvatakse, et see on üks tüütu asi, mis on mõeldud vaid nõrkadele.
Sama levinud on arusaam, et pole minuga seni midagi juhtunud, ei juhtu ka edaspidi. Ometi loeme iga päev õnnetustest, keegi on viga või surma saanud. Vaevalt et keegi neist inimestest tõusis hommikul voodist mõttega, et täna juhtub minuga õnnetus või et tänane päev jääb mulle viimaseks.
Jalgrattasõidul kiivri pähe panemine ja merel päästevesti kandmine on tegelikult väga väike asi, mida enda heaks teha saab ja see võiks olla sama elementaarne kui autosse istudes turvavöö kinnitamine. Kui inimeste suhtumine auto turvavöösse muutus pärast seda, kui selle kinnitamist seadusega nõudma hakati, siis ehk oleks aeg ka merel kehtivad seadused üle vaadata ja paadis päästevesti kandmine kohustuslikuks muuta.
