Laupäeva hommikul lahkus pärast pikka rasket haigust meie hulgast Sten Roosi muinasjutuvõistluse asutaja ja korraldaja, kunstnik Ants Roos.
Vastutustunne, huumorimeel, pühendumus, täpsus, korraarmastus – need on sõnad, millega maha jäänud kaasteelised ja lähedased Roosi meenutavad.
„Eks kõigist meist jääb midagi järele, aga oma õnnetusest nii paljudele lastele õnnetunnet luua – seda suudavad vähesed tõeliselt suured,” ütles lastekirjanik Leelo Tungal. Just Tungal oli see, kelle juurde läksid Ann ja Ants Roos 1993. aastal plaaniga luua lastele muinasjutuvõistlus.
Roosid olid paari aasta eest kaotanud oma ainukese lapse Steni, kes armastas muinasjutte kirjutada. Nad olid välja andnud Steni muinasjutud Edgar Valteri illustratsioonidega ning tahtsid midagi enamat – korraldada muinasjutuvõistluse Steni mälestuseks. „Pidimegi kolmekesi alustama,” meenutas Tungal. Siis kaasati ka Eesti lastekirjanduse keskus. Kaks aastat tagasi andsid Roosid võistluse keskusele üle, olles seda korraldanud 26 aastat. Steni muinasjutuvõistlus on üle aegade kõige kauem vastu pidanud loomevõistlus lastele.
Tungal meenutas, et 1993. aastal olid Roosid veel üsna leinalised, aga see muutus. „Juba mõne aja pärast ei tundnud neid enam ära – nad olid värvikad ja erksad,” meenutas Tungal. „Energia, hoog ja pühendumus, mis neil oli – see oli vaimustav.” Iga aasta 2. aprillil, Hans Christian Anderseni sünnipäeval, näitas Sten end laste loomingus uuesti. Just sel päeval igal kevadel anti Tallinna raekojas üle muinasjutuvõistluse auhinnad. „Mida rohkem andekaid lapsi, seda rõõmsamad oli Roosid,” ütles Tungal.
Alguses mõtles Tungalgi, miks peab peab auhinnatseremoonia olema just Tallinna raekojas, aga siis mõistis – lapsed saatsid muinasjutte igast Eesti nurgast, mõni polnud kunagi elus Tallinna sattunud. „Tuleb maavillases kampsunis isa, väike tüdruk käekõrval, vaatab, kuidas laps saab auhinna ja pühib silmi,” ütles Tungal. Raekoda andis väikeses Haapsalus sündinud võistlusele suurejoonelisust. Oma auhinna pani välja ka Tallinna linnavalitsus.
