Hommikul äratas meid George’i naine, kes teatas, et soe pesuvesi ootab meid ukse taga ämbris. Tõusime aegluubis, sest kuna eelmise päeva lõunamaine päike oli meid salakavalalt ära grillinud, siis kogu keha tulitas ja iga kiirem liigutus tegi põrgupiina. Ainukene privaatne koht, mille pesemiseks leidsin, oli hütitagune, kus kasvas kõrge hein, mille varju oli hea peituda. Valasin pool ämbrit endale peale, et saada pisutki lahti sellest kleepivast tundest, mis mind öö otsa painas.
Kodinad koos ja valmis uueks matkaks Royal Natali pargis. Tahtsime oma võõrustajatega hüvasti jätta, kuid see ei õnnestunud kuidagi, sest George’il oli teine plaan. Ta palus nii kenasti ja veenvalt, et teeksime temaga väikese ekskursiooni küla vahel, et tutvuda lähemalt nende ajaloolise arhitektuuri ja üldise eluoluga. Puiklesime pisut vastu, sest iga minut oli arvel ning me tahtsime teha kiire hommikuse matka. Kuid nagu ikka, ei oska ma kunagi huvitavatele pakkumistele ära öelda. Ja pealegi – vahel tuleb lasta ennast voolust kiskuda ning vaadata, mis saab. Tegime George’iga kokkuleppe, et jalutuskäik kestab pool tundi. Sellest ajast esimese poole kulutas George’i naine enese sättimise peale. Proua on pärit Svaasimaalt, küla mõistes nagu välismaalane. Eks see seletab, miks sättimisele nii palju aega kulus.
