Valitsus otsustas lubada juulis ja augustis korraldada kuni 1000 inimesega väliüritusi ja kuni 500 inimesega üritusi siseruumides.
Seni veel eriolukorras elavaile ja kahe kuuga eraldatuse elunormiks võtnud inimestele võib see esimese hooga tunduda üsna jahmatav. Kui seni pole õieti tohtinud isegi mitte külla minna, siis 500 või tuhat inimest üheskoos paistab hirmuäratav ja vastutustundetu.
Rahvahulgale seab siiski piirangud ruumi või platsi suurus. Arvestada tuleb, et inimesi oleks poole vähem, kui saali või platsile mahub – kui mahub 400, saab sisse 200.
Kindlasti rõõmustab paljusid, et eriolukorraga kinni kruvitud võimalused taas vabamaks lastakse, kuid suurte festivalide korraldajate otsaesisel on sügav murekurd. Kas jätta festival või kontsert üldse ära või piirduda nuditud variandiga? Otsustada pole lihtne. Suurte festivalide korraldamine on kulukas. Kui plaanitu tuleb asendada väiksema variandiga ehk piiratud rahvahulgale mõeldud kontsertidega, ei tulda ots otsaga kokku. Plusse ja miinuseid vaagides jõuab nii mõnigi korraldaja otsusele, et parem on üritus ära jätta. Sellest on kahju.
Kindlasti on aga ka neid, kellele on festivalide ära jäämine meeltmööda. Haapsallastegi seas on igal aastal neid, kes sõidavad suurürituste ajaks pigem ära või vähemalt ei tõsta oma jalga kesklinna. Kõik ei talu valju muusikat, trügimist ning lärmakaid suvitajaid.
Kuna eriolukord lõpeb ja üht-teist on siiski lubatud, ei valitse varsti algaval suvel Haapsalus küll vaikelu, aga senisest vaiksemad tõotavad need kuud tulla küll. Suurürituste ajal ja eel on ikka ja jälle arutatud, et ehk on linn külaliste aasta-aastalt paisuvate hordide jaoks liiga väikeseks jäänud. Seekord on võimalik näha, kas vaiksem suveelu sobib Haapsalule paremini või mitte.
Meeldiv suvi ilma massiüritusteta ei tohiks võimatu olla. Meenutades 1970-tel Pärnus veedetud suvesid, olid rahvarohkeimateks kohtadeks turg ja rand (vähemalt last vallikääru kontserditele ei viidud ja puudust ei tundnud ka). Haapsalus vanaisa juures suvitasid Leningradi juudid. Toona polnud Valge Daami etendustki. Piisas kooperatiivi laatadest ja laulupäevast. Ehkki me linnas olid mõned einelauad ja restoranid, nauditi perekondlikke vabaõhuüritusi pigem Paralepa rannas või metsas kiluvõileiba süües. Pole mingi patt, kui maailm muutuks taas intiimsemaks, pere- ja sõpruskonna kesksemaks, vastukaaluks üha röögatumatele õllesummeritele, feiernightidele ja superspaadele. Iseasi, kas see üleüldisel võõrandumise ja perekondlike väärtuste vihkamise ajastul võimalik on.
Arvestada tuleb, et inimesi oleks poole vähem, kui saali või platsile mahub – kui mahub 400, saab sisse 200.
Ei lähe mitte, nelaga tuleb vähemalt jagada! Kui võtta tõsiselt 2+2, siis ühele inimesele ca 13m2 vajalik ruum.
Peale korraldaja ja tühje tänavaid eelistava penskarite on väga suur hulk inimesi ja ettevõtteid, keda see otseselt mõjutab. Alates kohvikutest ja hotellidest kuni ürituste tegemiseks vajaliku tehnilise meeskonnani välja. Ära jäävad üritused tähendavad paljude jaoks sissetuleku langust 100%. Hea on mõelda, et oh tore vaikne suvi, kui su enda palk säilib. Kui aga pangakontol tänu sellele laiutab tühjus siis pole see nii idülliline midagi.
a) õpi austama endast vanemaid inimesi, ka sina vananed ja loodetavasti kasvab koos sellega su arukus mis põhineb kogemusel
b) kui pangakonto seis sõltub ainult mõnest suveüritusest Haapsalus, siis on tegemist kõrge riskiteguriga ettevõtmisega (olenemata praegusest olukorrast).
a) kibestumine, vingumine ja hädaldamine loodetavasti ei kasva koos kõige kirjeldatuga
b) üritustega seotud inimeste sissetulek sõltub kogu Eestis toimuvatest või mittetoimuvatest asjadest
No ükskord ometigi on siis n.ö, vaiksen suvi. Ameerika autod küll meeldivad paljudele, kuid see,mis nendega kaasneb (lärm,toss,sulav asfalt triipe täis)ei ole ühelegi linnaelanikule meelt mööda. Küll aga pooldatatse Tsaikovski üritust, Valge Daami aeg koos vanalinna laadaga, lõõtsapidu promenaadil,mitmed kuursaali üritused ja alati on linna sünnipäeva ja maakonna rahvatantsupidu meeldivad.