Luteri kirik eesotsas peapiiskop Urmas Viilmaga on mures, et inimesed pole koroonakarantiini algusest saadik kirikus käinud, ning avaldab oma kellahelistamise aktsiooniga valitsusele vaikselt survet karantiinipiirangute tühistamiseks vähemalt kirikutes.
Mure on muidugi tõsine. Aga sarnane mure on mujalgi. Inimesed pole pääsenud kinno, raamatukokku, teatrisse. Õpilased pole käinud koolitundides ja tudengid loengutes. Paljud inimesed on pidanud oma koju kontori improviseerima. Kõik me oleme pidanud uue olukorraga kohanema. Muusikud annavad nüüd kontserte internetis, raamatuid saab e-laenutusest ning lapsed õpivad e-koolis.
See viimane on pannud kodus töötavatele vanematele eriti suure koormuse. Mina olen näiteks oma kolmele lapsele poole kohaga õpetaja, kokk ja võimlemistreener. Enda töö peab samal ajal ikka tehtud saama; mitte keegi ei tule vastu tähtaegades, töö mahus ega tasus seetõttu, et mul on selline kodune koormus.
Aga ma ei sõida autoga ümber koolimaja ega lase signaali selle märgiks, et võtke need lapsed ükskord juba kooli tagasi ja laske mul rahus tööd teha. Kannatlikkusest jutlustav kirik võiks siis ehk sama kannatlik olla.
Ehk on asi hoopis selles, et kardetakse rahvast ilma jääda? Et nädalaid korrapärastest jumalateenistusest eemal olnud inimesed ei naasegi pühapäeviti kirikusse? Kirik pole ju e-aastatuhandesse jõudnud ega kavatsegi jõuda, vaid loodab endiselt Vana-Rooma aegsele meetodile. Kui nii, siis on mul raske Viilmale kaasa tunda.
Kas siis usumehelem pole piibel kannatlikkust õpetanud?
Need, kes oskavad, teevad. Need, kes ei oska, õpetavad.
Kannatusega meenub kohe lauluke kaamelist kõrbes..aga päike praeb, astub kõrbelaev, veel on kaugel kaev- aega küll..” Võibolla kardame, et “aeg” saab otsa enne kui kaevuni jõuame.võibolla survestatakse ka kirikutegelasi nende liikmete poolt-tehke midagi. Alati on keegi, kes survestab..aga mina ei tuututa, ei löö häirekella, ega anna signaali. See annab väga hea tunde…ausalt. Ajakirjanik tahab lastest lahti saada, aga kirik oma liikmed kokku kutsuda. Sellised mõtted siis minu mätta otsast. Loodame, et kõik läheb korda,
Aga miks tahab karjane oma karja kokku kutsuda?
Juss, sa oled vahepeal kõvasti kasvanud-tavaliselt oli sinu lemmikküsimus nagu mulle meenub, et kas teie olete rumal.. Minu lapsel ajab ka üks miks, teist miksi taga..ja pean tunnistama, et pean kogu aeg vingerdama, et mitte lolliks jääda. Sulle ma jään ka vastuse võlgu, sest mina pole karjane ega ka kiriku liige (ei ristitud ega leeris käind)….
Nullis ja tüütavad nagu telefonimüüjad
Võrdlused ei ole kõige õnnestunumad, kuid üldjoontes, jah, peame ühtviisi kõik ootama, ära ootama ja kannatama. Mis juhtuks siis, kui ME KÕIK hakkaksime protestima, valju häälega nõudma ja reegleid “eimillekski” pidama? Või siis ühed on tähtsamad kui teised, kellegi töö on vajalikum kui mõne teise töö? Praegu nii ei saaks mõelda.
Kuule, Õepa, arvan et Sinu võrdlused teemal Eesti süldimuusikute kontserdikestega ja jumalateenistustega pole kohased…
Ja üldse võiksid sa õppida viisakust, vaevalt et oled piiskopiga koos seakarjas käinud…
Kõik nad on isehakanud, nii paavstid- piiskopid- õpetajad jne!
Käige minu sõnade järgi!
Hr.
Vàga òige.