Vanarahvatarkuse järgi on igal halval asjal alati ka kasulik, õpetlik iva.
See on meid ja kogu maailma praegu ahistaval koroonaviiruse põhjustatud pandeemialgi, millest välja tulles oleme jälle mõnevõrra targemad.
Õigusega öeldakse, et sõpra tunned hädas – kriitilistel aegadel saab selgeks, kellele võid loota ja kellele mitte. Viimastel aastakümnetel on lugematutes raamatutes, artiklites ja analüüsides räägitud rahvusriigi kui sellise kadumisest ja asendumisest mingit laadi regionaalse või lausa globaalse, üldinimliku solidaarsusega. Mil inimkond nagu üks tervik hakkab enda ees seisvaid probleeme kõige paremal viisil ja lõplikult lahendama.
Pandeemia peaks ju teoreetiliselt olema selle uue solidaarsuse süvenemiseks ideaalne võimalus, kuid tühjagi. Just riigid ja täpsemalt öeldes rahvusriigid on need, kelle abile inimesed praegu loodavad ja kellele selle puudumisel etteheiteid teevad. Ja sealt abi enamasti tulebki, kuid kõrgema taseme solidaarsuse, lojaalsuse arvel. Seda näeme Euroopa Liidu ja paraku ka ÜRO ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide näitel, kellest eriti palju enam kuulda pole, kuigi loogika järgi peaks olema.
Mitte et need koostöövormid tuleks kasututena maha kanda, vaid jätkuvalt tuleb tunnistada rahvusriikide määravat rolli suurte inimkoosluste tegevuse juhtimisel ja tulemi määramisel. Kui oleme hädas, siis tuleb loota just enda kalli riigi peale, ükskõik, kui väike või suur see on. Ja ka rahvusvahelises suhtluses on rahvusriigid jätkuvalt kõige olulisemad tegijad, mitte mingid ühendused, organisatsioonid või kompaniid, sest on suur hulk funktsioone, mida need keerulistes oludes kuidagi üle võtta ei suuda.
Koos rahvusriikide tähtsuse säilimisega tuleb hoida raskuskeset päris inimestel, mitte hakata targutama inimliigi kui kahjuliku olemasolu teemadel. Kui on kriis, jäävad lõksu reaalsed inimesed, perekonnad, lapsed ja vanemad, kes vajavad kiiresti reaalset abi. Rail Balticu vastastele tahaks täna öelda: „Ahoi, kus te olete, kas te ka nüüd ikka ei näe, kui väga on eriti kriisi tingimustes vaja omada mitmekesiseid funktsioneerivat ühendusteid Lääne-Euroopa ja selle äärealade vahel?” Kriis tõi selgelt esile probleemid inimeste ja eluliselt vajalike kaupade kiirel liikumisel. Väga ei tahaks, et pärast viirust hakkaks sellel teemal targutamine uuesti peale. Pigem peaksime kartma seda, et alanud majanduskriis võib saada takistuseks sedalaadi projektide nagu Rail Baltic plaanipärasel elluviimisel.
Oma optimismiga ei tasu muidugi minna liiale. Võib üsna lihtsalt ennustada, et uusreligioossed fanaatikud, kes näevad igal pool vandenõusid ning inimtegevuse laastavat mõju, saavad koroonakriisist üksnes kinnitust oma lamemaalisusele. Kes on valmis ka viirust käsitlema järjekordse bioloogilise relvana või inimkonnale kõrgemalt poolt saadetud karistusena. Siin pole midagi teha ja issanda loomaaed jääb ikka kirevaks.
Praegu tasub aga meeles pidada, et ükskõik, kui nutikad ja targad me ka ei ole, jääb maailma asjades alati toimima teatav määramatus. Ka siis, kui oleme suutnud luua stabiilse ja hästi toimiva inimkeskkonna, varitseb meid mõne sammu kaugusel kaos ja määramatus, mis inimtekkelise masinavärgi uppi lööb. Kõikvõimalikud kriisiennetuskavad on muidugi head asjad, kuid tegelikus elus kipub iga järgmine kriis olema ikka ootamatu. Just tuleviku määramatus peakski meile sisendama aukartust ja hoidma ära ülemäärase upsakuse võidulepääsu. Maailma tasub suhtuda lugupidavalt ja aupaklikult. Et me ei hakkaks ennast kunagi tundma jumalatena (hubris), sest sellele järgneb alati jumalate karistus (nemesis).
Läänemaailm on alati püüelnud ratsionaalsuse poole, ja õigusega, ning me ei ole mingil juhul nõus loobuma plaanidest ja individuaalsest vastutusest, lisades iga kokkuleppe ja kava juurde „kui jumal tahab”. Me oleme tähele pannud, et jumal aitab meelsamini neid, kes ka ise on tublid, ning selle juurde tuleb jääda ka rasketel aegadel. Ristikäik ja püha vee pritsimine kogunenud rahvamassi peale koos harraste palvetega on viiruse levimise sooduskeskkond ja siin pole midagi vaielda
Järgmine kasulik teadmine tuleb rumaluse purustusliku jõu kohta keerulistel aegadel, mis saab ilmseks muuhulgas Ameerika näitel. Muidugi on igal rahval õigus demokraatia tingimustes valida enda etteotsa ükskõik keda. Ja headel aegadel polegi suuremat vahet, sest kogu riigi eluolu funktsioneerib mingite aja jooksul välja kujunenud reeglitele ja ressurssidele vastavalt. Etteotsa valitud ametisse sobimatu tüüp tekitab muidugi segadust ja müra, kuid riigi varem kogutud tugevusvaru lubab asjad ilusti ära maandada.
Hoopis teisiti hakkavad aga asjad kulgema halbadel aegadel, mil „tühi toob tüli majja”. Neil aegadel ja kriitilistes olukordades tuleb teha kiireid ja täpseid otsuseid, vigu ei saa endale enam lubada, sest vigade hind tõuseb hüppeliselt kõrgeks. Juhtivale positsioonile poolkogemata sattunud tegelane on nüüd sisse lülitatud prožektori all kõigile vaatamiseks. Tema asjatundmatus sisuliselt kõigis valdkondades hakkab kohe silma, nagu ka puudulik elutarkus, mida kiiruga kusagilt koguda pole. Praegu näeme iga päev Ameerika globaalse juhtrolli kahanemist, mis veeretab hiiglaslikke proovikive mitte üksnes selle riigi, vaid kogu senise maailmakorra toimimise ette.
Mees, kes lubas Ameerika jälle suureks teha, teeb oma riiki iga päevaga üha väiksemaks, kaotades sõprade usaldust ja luues maailma liidri positsioonile tühjust, mis igal juhul täidetakse kellegi teise poolt. Ja siit jõuamegi viiruse globaalses mastaabis võibolla kõige suurema boonuse juurde, milleks on Ameerikas sügisel toimuvate presidendivalimiste tulemuse tõenäoline määramine. Ehk tuleb järgmine president mõistlikum, kes suudab kogunenud segaduses luua uut korrastatust. Praegu tundub olevat juba peaaegu võimatu, et kogu maailma ja Ameerikat räsiv majanduskriis oleks sügiseks ületatud ja ametis olev POTUS (President of The United States, ingl k) saaks endale jälle vastu rinda taguda ja öelda, kuidas ta kogu maailma asjad stabiilse geeniusena korda ajas.
Ameerika valijate silmis saab temast paratamatult patuoinas number üks, kuigi viirus ega majanduskriis pole vähimalgi määral president Trumpi tekitatud. Nagu ka maailma ja Ameerika majanduse tõusulaine, mis jõudsalt jätkus tema valitsemise ajal alates 2016. aastast kuni tänaseni, pole karvavõrdki seotud riigielu oskusliku juhtimisega. Nagu ikka – meid kõiki karistatakse tegude eest, milles me süüdi pole ja kiidetakse asjade eest, millega meil pole vähimatki pistmist. Vanas Roomas öeldi selle kohta vae victis (häda võidetuile, ld k).
Nii et proovime praeguste kriisidega hakkama saada, järgime valitsuse korraldusi ja püsime nii palju kodus, kui vähegi võimalik. Täna on hea aeg eneses korra loomiseks, olulisel ja ebaolulisel vahet tegemiseks. Päike käib järjest kõrgemalt ja päevad on üha pikemad. Küll elame ka praegused rasked kriisid üle.
