Lapsevanemad võtsid üle õpetaja rolli

Haapsallastel Katrinil ja Kerstil on mõlemal praegu kodus kaks last koolitada. Katrini lapsed käivad 4. ja 5. klassis, Kerstil 1. ja 6. klassis.

„Praegu pole väga hull,” ütles Katrin, kui teine e-õppenädal oli alanud. Tema sõnul tundus esimese nädala algus õppimise mahtu arvestades raskem, aga nädala lõpu poole hakkas nagu kergemaks minema. „See nädal hakkas aga jälle enam-vähem samamoodi peale kui eelmine,” ütles ta.

Et igal lapsel kulgeb õppimine omamoodi – kellel kulub sellele rohkem, kellel vähem aega –, näevad mõlemad naised oma koduski. Katrini sõnul kulub ta vanemal lapsel õppimiseks terve päev: „Hommikul üheksast õhtul üheksani. Kogu päev kulub ära.”

Katrin ütles, et kuigi ta lapsed on juba nii suured, et õppides päris kõrval istuma ei pea, tuleb ikka kätt pulsil hoida. „Eks ma vaatasin enne ka õppimisasju üle, aga nüüd võtan iga päev stuudiumi ette ja vaatan, kas kõik ikka tehtud sai,” rääkis ta.

Katrin ütles, et kui uut osa on vaja läbi võtta, on lastel abi rohkem vaja. „Näiteks kui matemaatikas tuleb õpikust teooriaosa lugeda, siis ega see ole nii, et laps loeb ja kohe saab aru. Ega nad hästi nagu tahagi lugeda. Siis tuleb näpuga näidata, et siin on kirjas ja siin,” kirjeldas ta.

„Päeval sahmid kahe lapse vahel, vaatad, kuidas ühel ja kuidas teisel on, ja eks nad vahepeal küsivad ka, et emme, aita,” rääkis ta. Nii saab oma asju ikka tegema hakata alles õhtul kell kümme.

Katrini lapsed käivad koolis, kus on digivahendeid ka tavalises õppetöös üsna palju kasutatud. Nii on praegugi kodus lastel vaja mitmes veebikeskkonnas toimetada. „Kanaleid on tegelikult palju ja see ajab natuke segadusse,” ütles Katrin.

Tema sõnul on juhtunud, et laps paneb töö üles valesse kohta või unustab hoopis üles panna. Ka tundide pidamiseks mõeldud keskkondades esineb tõrkeid, mis omakorda aega ära kulutavad.

„Meil on digieeskujulik kool ja mitmeid asju on koolis katsetatud, nii et meie lapsed saavad arvutis hakkama, aga olen esimese klassi vanematelt kuulnud, et neil on raskem,” rääkis Katrin.

Seda, kuidas esimese klassi last kodus õpetada on, kogeb praegu omal nahal Kersti. „Ma ju teadsin enne ka, et õpetajad teevad rasket ja tänuväärset tööd. Kui õpetaja koolis tundi annab, siis lapsed kuulavad, aga mina ei ole ikkagi õpetaja. Kui ma kodus ütlen, et nüüd tund aega vaikust ja teeme tööd, siis mind ju ei kuulata. Millised lapsed ikka ema tahavad kuulata,” rääkis ta.

Kersti sõnul kulubki päev noorema lapse õppimise peale. Vanemat ta suuremat juhendama ei pea, sest 13aastane saab oma õpikeskkondade ja asjade majandamisega ise hakkama: „Tema on meie peres kõige eeskujulikum karantiinis istuja. Istub oma toas, uks on kinni, kardinad ees ja õpib. Vahel tuleb ja küsib minu käest mõnda üksikut asja.”

Esimese klassi lapsega kulus Kersti sõnul ka varem pärast koolipäeva koduste tööde tegemiseks tund-paar, aga nüüd lisandub sellele veel õppetöö ja see kõik kokku võtabki terve päeva ära. „Tõuseme hommikul üles ja hakkame õppima, sest muidu ei saa,” rääkis Kersti. Kui muidu kuulus hommikuse rutiini juurde enne kooli minekut ka paari multifilmi vaatamine, siis nüüd on telekapult hoopis ära peidetud, et ahvatlust ei tekiks.

Kersti sõnul oli laps koolis käies väga kohusetundlik ega tahtnud ühtegi kodutööd tegemata jätta. „Kui küsin, et miks sa siis nüüd teha ei taha, ütleb ta, et aga õpetaja ei kontrolli mind. Järelikult tegigi ta asju selle nimel, et õpetaja kontrollis,” rääkis Kersti. Ta tunnistas, et pole edukaks kodus õppimiseks suutnud toimivat süsteemi luua: „Aga võibolla on veel ka natuke vähe aega mööda läinud.”

Kui enne oli esimese klassi lapse jaoks peamine koht, kus õppimist vaadata, ikkagi päevik, siis nüüd on kõik ülesanded e-koolis. „Antakse ülesanded ja ka suhteliselt põhjalikud juhendid, millele me peame laste tähelepanu pöörama ja mida lisaks rääkima,” rääkis Kersti.

Kersti sõnul on ta ka seni püüdnud last omal moel õpetada – jalutamas käies näitab saabunud rändlinde ja taimi, poes laseb arvutada. „Aga ma teen võibolla teise nurga alt ja natuke testmoodi, kui kooliprogramm ette näeb,” rääkis ta.

Kersti ütles, et eks pinget lisab see, et on vaja ka oma töö ja kooliasjadega tegelda. Ta lisas, et eriolukorra tõttu on kadunud kogu turvavõrgustik, sest lapsi pole võimalik vahepeal vanavanemate või sõprade juurde saata: „Varem oli paremate sõpradega ikka nii, et täna on lapsed kolm tundi sinu juures ja ma saan köögi ära koristada, homme minu juures ja sa saad midagi teha.”

Kui õpetamisel jõud otsa hakkab saama, lohutab Kersti end sellega, maailm ei kuku kokku, kui mõni ülesanne saab tänase asemel tehtud homme või jääb hoopis tegemata. Ta lisas, et kui vähegi võimalik oleks, paneks ta hea meelega õpetaja rolli maha ja jätaks selle töö päris õpetajatele teha.

„Eks teistel ole ka raske ja paljudel veel raskem. Ja küll see jama ükskord läbi ka saab,” võttis ta asja kokku.