Hannes Rumm: seitse asja, mida me pandeemia tõttu ei märka

Kui koroonaviirust ei oleks, siis räägiks ajakirjandus täna pikalt-laialt massimeeleavaldusest „Päästame Eesti metsad!”, mis tõi Vabaduse väljakule üle tuhande inimese.

Ent meeleavaldused on pandeemia ajal keelatud ning mure metsa pärast on inimeste meeltest välja tõrjunud hirm oma tervise ja töökoha pärast.

Lähiajaloost võib äärmusliku näitena sellise meelemuutuse kohta meie kollektiivses teadvuses tuua metanoolitragöödia. Alates 9. septembrist 2001 suri Pärnumaal metanooli joomise tagajärjel mõne päevaga 68 inimest. Õnnetuse ümber oleks kogu Eesti elu keerelnud veel pikki kuid, kuid selle varjutas 11. septembril terrorirünnak USAs, mille mõju kogu maailma poliitikale oli pööraselt suur.

Ülemaailmse pandeemia tõttu tekkinud kriis on asjade tähtsuse järjekorra meie peades nüüdki täiesti segi löönud. Tõeline kingitus on pandeemia Venemaa presidendile Vladimir Putinile, kes viis selle varjus muu maailma jaoks märkamatult läbi põhiseaduse muudatuse, mis lubab tal kõrges eas Kremlis surra.

Meil on küll räägitud sellest, et viiruse leviku ohtu kasutades on Putin ära hoidnud meeleavaldused seaduste väänamise ja õiglustunde solvamise vastu. Ent Eesti jaoks on tähtsam see, et kuna muu maailma avalikkuse jaoks varjutas ülisuure muudatuse Venemaal kodune koroonakriis, siis ei mõjuta see muutus neid inimesi emotsionaalselt ka pandeemia möödudes. Nii on Eesti-sugustel riikidel tulevikus raskem selgitada NATO ja Euroopa Liidu partnerite avalikkusele Venemaa ennustamatust ainuvõimust tulenevat ohtu julgeolekule.

Kriisi tõttu pole Eestis peaaegu märgatudki, et president Donald Trumpi vastaskandidaadiks saab demokraat Joe Biden. See on Trumpi jaoks halb uudis, sest Biden on palju „valitavam” kui tema pearivaal Bernie Sanders, kelle mõned radikaalsed seisukohad ehmatasid eemale poliitilises tsentris olevaid valijaid.

Ega tähelepanu pole eriti pälvinud seegi, et pandeemia kaasmõjud võivad nõrgestada Trumpi seni tugevat positsiooni. On ta ju aastaid oma püsivalijaid veennud, et USA börside tugev seis on parim hinnang presidendi majanduspoliitikale. Nüüdne masendav kukkumine börsidel võib Trumpi valijates tekitada küsimuse, kas ikka tasub veel neljaks aastaks jätta ametisse president, kes riiki kriisiolukorras turvaliselt juhtida ei suuda?

Alles äsja kartis kogu Euroopa 2015. aasta põgenikekriisi kordumist, sest Türgi utsitas pagulaslaagrites olevaid inimesi Euroopa poole liikuma. Ohu ärakukkumise põhjus pole ainult see, et pandeemiast haaratud Euroopa mõjub nüüd mitte meelitavalt, vaid hirmutavalt. Ka on nüüdses kriisiolukorras Euroopa piiririikidel olnud lihtsam jõuliselt käituda.

Aga tuleme tagasi kodukamarale. Kuigi apteegiturgu kontrollivad suurfirmad teevad veel viimaseid jõupingutusi, on kriis võtnud neilt võimaluse korraldada 1. aprillil jõustuvate seadusemuudatuse vastu sama jõulisi aktsioone nagu mullu detsembris, mil apteegid pooleks päevaks suleti.

Ilma viiruseta oleksime kõik märtsis mõtisklenud selle üle, kuidas hinnata Keskerakonna–EKRE–Isamaa valitsuse rohkete skandaalidega vürtsitatud esimest aastat. Pandeemia tõttu ei huvita valitsuse esimene tööaasta enam kedagi, sest rahva mälus püsima jääva hinde annab Ratase kabinetile kriisiga toimetulek või tulemata jätmine.

Kui poleks pandeemiat, siis käiks praegu vilgas vihane mõttevahetus selle üle, kui vajalikud on Euroopa Liidu radikaalse kliimapoliitikaga välja pakutud muutused ning kuidas need mõjutavad Ida-Virumaad. Nüüd on isegi Greta Thunberg sõna otseses mõttes pildilt kadunud ning kliimapoliitikat mainitakse ainult tänu lennuliikluse vähenemisele ning Hiina tööstuse sulgemisele kui ajutisele leevendusele keskkonnale.

PS. Eelmises kolumnis kaks nädalat tagasi tunnustasin Eesti inimesi, kes suutsid paanikat vältida ning ei olnud poodi tualettpaberit ostma tormanud. Kahjuks põdes Eesti vetsupaberipaanika siiski läbi, õnneks kergemal kujul kui Austraalia või Jaapan. Loodetavasti näitab see eestlaste enamuse resistentsust paanikale, mitte meie kaupluste paremat võimet ostuhullusele reageerida.