Kullamaal elav folklorist Mari Sarv läheb ühena kuuest esmaspäeval Toompeale ja annab riigikogu esimehele Henn Põlluaasale üle allkirjad Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise toetuseks.
Toetusallkirjad on andnud üle 120 organisatsiooni ja ligi 2000 eraisikut. Sarv töötab Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis vanemteadurina. Kirjandusmuuseum on üks neid teadus- ja uurimisasutusi, kelle rahastamine drastiliselt väheneb. Arhiivi teadusprojektid ei saanud 2020. aastaks üldse raha.
„Selle aasta saame ehk veel kuidagi hakkama, aga edaspidi läheb olukord keeruliseks, kui rahastamise süsteemis muutusi ei tule,” ütles Sarv.
Sarve sõnul on rahvaluuleuurijad skisofreenilises olukorras – ühelt poolt on rahvaluulearhiivi mõte hoida eestlaste kultuurilist järjepidevust, teadusrahastust aga on võimalik saada üksnes rahvusvahelises teadusmaailmas konkureerides.
„Eesti keele ja kirjanduse uurijad on samasuguses olukorras,” märkis Sarv. „Eestikeelsed ja Eesti avalikkusele suunatud uurimistöö väljundid on meie teadusrahastussüsteemis alahinnatud ja vähe väärtustatud.”
Eesti kirjandusmuuseum pole ainus, kes on alarahastatud. Koos Sarvega lähevad Toompeale toetusallkirju üle andma Urmas Sutrop (Eesti Kirjandusmuuseumi direktor), Tõnu Tender (Eesti Keele Instituudi direktor), Tarmo Noormaa (Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhataja), Mare Kõiva (Eesti-uuringute Tippkeskuse juht ja Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur) ning Eve Annuk (Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur).
Huvi pärast, et kas arhivaar on teadustöötaja või tavaline asutuse/arhiivi töötaja? Ehk milliselt eelarverealt peaks palk tulema? Kui uuritakse neidsamu allikaid 70 aastat ilma midagi uut teadusele pakkumata või lihtsalt peetakse andmevaramut siis tekivadki sellised küsimused. Probleem on kordades laiem ning selline lähenemine näitab lihtsalt väiklust ja tervikpildi puudumist ja süsteemset mittelähenemist. Aga jõudu ikka!
Huvi pärast – arhivaar on arhiivitöötaja. Ent arhiivides, sh ka Eesti Rahvaluule Arhiivis, töötavad ka teadustöötajad.