content/uploads/2020/02/villo-bauman-eduard-laur-21.jpeg">
Viigi kooli õpetaja Villu Baumanni parim sõber on 15aastane kass Harry, kes teda Keedika kodus ootab. Foto: Eduard Laur[/caption]
Üle 50 aasta Haapsalu Viigi koolis töötanud Baumann pälvis tänavu Eesti kultuurkapitali Läänemaa elutööpreemia.
Mingit muud ametit peale koolmeistri oma pole Baumann pidanud. „Jaanuaris sai 52 aastat,” ütleb ta. Baumanni tööraamat on igavast igavam. Seal on ainult üks sissekanne – Viigi kool, kuigi õpetajaks pole ta kunagi tahtnud saada.
1968. aastal, pärast sõjaväge, läks 23aastane Baumann kasvatajaks Haapsalu sanatoorsesse internaatkooli (toonane Viigi kooli nimi). Mingi unistuste amet see polnud, mõni isegi halvustas – noor mees ja kasvataja –, aga töö oli töö.
Siis jäi tööõpetuse õpetaja koht poole aasta pealt vabaks. Keegi oli vaja asendama panna. Koolis vaadati, et noor inimene, las proovib. „See kõik oli juhus, aga kahetsenud ma seda ei ole,” ütleb ta tagantjärele.
Võibolla just sellepärast ei saanudki Baumannist tavalist õpetajat, et ta sellest ametist midagi ei teadnud. Leiutajad ja avastajad saavadki neist, kes ei tea. Need, kes teavad, teevad nii, nagu ikka on tehtud.
Me kõik teame, mis on õpilastööde näitus – pudi-padi, mis tööõpetuse tundides valmib – plekist prügikühvel, süldivorm, kolme pulgaga nagi, pajalapid, ristpistes järjehoidjad. Baumanni õpilased on kühvlitest pääsenud, sest Baumanni peas ajab üks idee teist taga. Ühte ja sama asja tema mitu korda ei tee. Ja kühvleid ei tee ta üldse. „Ma olen ikka midagi uut tahtnud,” ütleb ta. „Mis ma sest plekk-kühvlist teen!”
Iga kooliaasta on eriline. Igal aastal tehakse midagi uut. Tänavu on Baumannil õpilastega käsil kalad – nahast, täis topitud, klaasist silmad peas, igaüks nagu imetegu: lapikud kalad, torujad kalad, kerakujulised kalad, vuntsidega kalad, usjad kalad. Lõpmata hulk.
...
Fotod: Eduard Laur
