Läänemaa apteekrid elavad teadmatuses. 1. aprillini on pisut enam kui poolteist kuud, kuid vähesest ajast hoolimata pole selge, missugune võib olla rohupoodide omanikering.
Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsusliit leppisid eelmise aasta lõpus kokku, et tühistavad seaduse, mis keelas ravimite hulgimüüjatel apteeke omada. Nagu Isamaa peasekretär Priit Sibul selgitas, ei ole praegusele valitsusele varasemate valitsuste otsused kohustuslikud.
Mõeldud, tehtud, aga paraku jäi asi tegemata, sest riigikogus hääli kokku ei saadud. Seejärel tuli valitsuse juhtpartei Keskerakonna sotsiaalminister Tanel Kiik välja oma ettepanekutega, mille järgi reformi niigi pikk üleminekuaeg oleks veelgi pikenenud. Kiik ütles eile Lääne Elule, et ta ei pea üleminekuaja pikendamist enam vajalikuks. Minister tegi läbi meelemuutuse vähem kui kahe kuuga.
Tuleval nädalal arutab riigikogu kokku kolme apteegireformi ettepanekut. Kolme! Poliitikavaatlejad arvavad, et ükski neist ei saa riigikogus hääli kokku ega teostu. Aga päris kindel selles olla ei saa.
See kõik tähendab, et apteekide omanikud ja töötajad ning ka rohuostjad elavad teadmatuses. Kas homme on töö? Kas aprillis on kusagilt ravimeid osta? Kas minu elutöö ettevõtjana läheb sundvõõrandamisele?
Pole midagi hullemat teadmatusest, eriti veel siis, kui on arusaamatu, miks kogu see segadus on korraldatud. Apteegireformi eesmärgid on õõnsad. Seal on seni ravimite kättesaadavus, rahva tervis ja omandiküsimused. Rahva tervis on tähtis, ravimite kättesaadavus Kullamaal, Lihulas või Nõval on tähtis. Aga millegipärast arvavad reformi autorid, et neid küsimusi tuleb lahendada apteekide omandiõigust reguleerides.
Kuna reformi eesmärk on arusaamatu, on veelgi arusaamatum lõputu ümbertegemine. Kõige mõistlikum oleks reform tühistada ja turg vabaks lasta.
