Haapsalu Viigi kooli füsioterapeut Raili Lao saab tänavu presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Kui täna hommikul kell 10 lillekimbuga Viigi kooli ravivõimlemise ruumi uksest sise astusime oli Laol parasjagu tund pooleli. Uudis aurahast polnud temani veel jõudnud.
„Mulle või?” küsis ta umbusklikult. Saanud teada, et president on talle omistanud teenetemärgi ei suutnud Lao seda uskuda: „Te teete nalja? Mille eest?” Lao sõnul oli ta küll mullu aasta õpetaja galal aasta tugispetsialisti nominet, aga selle eest ometigi president aurahasid ei jaga.
Hetk hiljem tunnistas Lao, et uskumatult kõlanud uudis võttis tal jalad värisema. „Nüüd tuleb hakata kleiti otsima, aga mul ainult dressid,” naljatas ta.
Peale keskkooli lõpetamist kehalise kasvatuse õpetajaks õppinud Raili Lao on Viigi koolis töötanud 17 aastat. Omasõnul tuli ta väikese poja kõrvalt sinna kõigepealt tööle kasvatajana, siis tulid kehalise kasvatuse tunnid, edasi ravivõimlemine ja nüüd töötabki ta füsioterapeudina.
Küsimusele, mis teda Viigi koolis hoidnud on, vastas Lao, et kohe algusest peale oli tunne, et see on õige koht. „Rõõmu teeb aga see, kui näed, et midagi läheb paremaks. Need on kõik väikesed asjad, mis muutuvad, ja pead oskama väga väikestest asjadest rõõmu tunda. Suuri asju ei ole ehk imesid ei juhtu,” rääkis ta.
Kolleeg Tiiu Laidre sõnul on Lao teenetemärgi ära teeninud: „Ta on ka kooli suurte ideede sissetooja ning ta ise koolitab ja arendab end pidevalt.” „Ma olen üks rahutu hing, ilmselt ka tülikas,” lisas Lao ise.
Lao sõnul on Viigi kool nende 17 aastaga üksjagu muutnud. „Kasvatajana oli mul toas kuus ratastoolis last, nüüd on koolis üksikud ratastoolilapsed,” rääkis ta. Lao lisas, et just ratastoolilapsed on talle kõige südamelähedasemad: „Ma ise tunnen, et oleksin nagu nende eestkõneleja.”
Presidendilt auraha saanud füsioterapeut leiab, et ratastoolilaste suunamine tavakoolidesse pole kõige õigem – seal neid küll õpetatakse, aga ei suudeta tegelda nende erivajadusega. „Arvatakse, et kui nad tavakooli lähevad ja seal lift on olemas, on kõik hästi,” täiendas kolleeg Tiiu Laidre. „Aga laps istub seal päevade kaupa ainult ratastoolis. Siin koolis ta vähemalt liigub ja me kogu aeg tegeleme temaga,” lisas ta.
Lao muretseb ka sellepärast, et kuidas ratastoolilaps saab tänaval liikuda või bussiga sõita. Linnatänavate kohta ütles Lao, et ratastoolis või lapsevankriga liikuja valib juba teab, kuhu pääseb ja kuhu mitte. „Ma arvan, et Haapsalus on selle poolest üldiselt ikka hästi. Aga edasi ei ole nii hästi,” ütes ta. Lao tõi näiteks, et kui ratastoolis inimene tahaks iseseisvalt kuhu sõita, peab ta selleks eraldi bussi tellima. „Selleks, et ta saaks iseseisvaks, et ta saaks iseseisvalt elada, et ta saaks ise sõita Tallinna näiteks kontserdile või muuseumisse, selles osas on ikka väga suur töö veel teha,” rääkis ta.
„Raili muretseb väga ka selle kooli saatuse pärast,” lisas Laidre. Lao tunnistas, et tema meelest on Viigi kooli igati vaja. „Kool on väga palju muutunud ja eks vaatame, kuidas ta edasi muutub. Eks me kohane.”
