Austraalia põleb nagu ei kunagi enne. Tänavune tuleperiood algas mitu kuud varem. Tavaliselt on suuremad tulekahjud olnud veebruaris, pärast kuuma suve.
Enne praegust oli viimane suurim katastroof, mis kannab nime Black Saturday, 2009. aasta 7. veebruaril. Tol päeval hukkus 173 inimest, hävis peaaegu 3500 ehitist, millest 2029 olid elumajad, tuleroaks läks 4500 km² metsa. Sellest õudusest sain isegi osa, olles mitme tulerinde vahel oma kodus lõksus; kaotasin tulele ka kolleege ja sõpru. Sellest eelmine tulemöll, Ash Wednesday, toimus 16. veebruaril 1983. aastal. Nagu praegugi, olid tookord ühel ajal tules nii Lõuna-Austraalia kui ka Victoria osariik. Hukkus 75 inimest, maha põles 310 000 hektarit metsa ja hävis üle 2600 ehitise.
Selle aasta katastroofi põhjuseks on kestev põud (Austraalia pole korralikku vihma näinud 2017. aastast), varajane kuumalaine, mis võttis enda alla suurema osa idarannikust, vihmata äikesetorm, tulega hooletult või pahatahtlikult umber käinud inimesed ja valitsuse jätkuv keeld organiseerida plaanipäraseid, kontrollitud põlenguid. Enamik tulekahjusid on loodusaladel, mägedes ja teistes raskesti ligipääsetavates piirkondades. Mitte kunagi varem pole aga pidanud üheaegselt tulega võitlema kolm osariiki korraga, kusjuures mitmes paigas on eraldi alanud põlengud kuuma ja tugeva tuule mõjul ühinenud suuremateks tulelaamadeks.
Tulekahjud said alguse oktoobris Queenslandist ja New South Walesist, liikudes sealt Lõuna-Austraalia ja Victoria osariiki. Just uue aasta esimese päeva hommikul ühinesid kaks tulekahju, moodustades 60 km pikkuse tuleseina, mis hakkas edasi liikuma. Õhutemperatuur oli tol päeval 41 kraadi ja tuul 28 m/s ehk 100 km/h. Ideaalne valem katastroofiks. Inimesed on väsinud ja stressis. Paljud on ka vihased ja pettunud. Ja vaiksed. Facebookis ja Twitteris ei pajata oma toredast suvepuhkusest ka need inimesed, kes on otseselt tulest puutumata. Enamik postitusi sotsiaalmeedias tehakse seoses tulekahjudega – ei mingeid värvirõõmsaid pilte basseini ääres, kokteiliklaas käes.
Tuletõrjujad ja vabatahtlikud on võidelnud tulega juba kuid, liikudes sellega kaasa ühest osariigist järgmisse. Kes süüdistab juhtunus kliimamuutust, kes süüdistab parteid The Greens (Austraalia roheliste partei – toim.), kellel õnnestus keelustada plaanipärased kulupõletamised.
Õli valab niigi suurde tulle ka asjaolu, et tulekahjude puhkedes oli peaminister Scott Morrison Hawaiil puhkusel ja jõulude ajal, keset Austraaliat laastavat tulemöllu, sõitis erakorraliste asjade minister David Elliot Pariisi jõule ja aastavahetust pidama. Avalikkuse sunnil tühistas peaminister perepuhkuse. Kui Morrison üht põlenud linna külastas, läks paar kohalikku talle kätega kallale. Hiljem saatis linn välja küll avaliku vabanduse, milles märgiti, et paari vihase mehe käitume ei esinda kogu linna suhtumist.
Olen Austraalias elanud peaaegu 18 aastat ja praegu on esimene kord, kui võetakse või vähemalt üritatakse võtta kuulda põliselanike, aborigeenide arvamust. Nad on kogu aeg rääkinud, et Austraalia metsad ja loodus juhivad end ise põlengute abil, siinne mets peabki põlema, see on osa tema loodusringist. Kuid seda on alati tehtud plaanitult, kontrollitud põlengutega, mis pühib eest kõik üleliigse. Nii on tehtud siin sajandeid.
Aborigeenid selgitavad, kuidas valged inimesed on viimase saja aasta jooksul hävitanud Austraalia metsade ökosüsteemi, sest nad ei tea, kuidas see toimib. Nad kirjeldavad, kuidas on kadunud paljud looma- ja taimeliigid ning jõed on kuivaks jäänud. Kuivad pole jõed mitte ainult seetõttu, et ei saja, vaid ka seepärast, et jõevee kasutusõigusi on müüdud Hiina ja Araabia Ühendemiraatide investoritele, kes tegelevad joogivee ekspordiga ja oma farmide kastmisega, jättes samal ajal kohalikud kuivale. Eile õhtul nägin siin elatud aja jooksul esimest korda, et aborigeenide esindaja oli kutsutud arvamust avaldama rahvuslikus telekanalis parima vaadatavusega õhtuses uudistesaates.
Olen aborigeenidega 100 protsenti nõus! Austraalia metsaomanik saab trahvi, kui ta surnud ja kuivanud puu ilma raieloata maha võtab. 2009. aasta põlengute ajal jäi ühes külas üks maja 49st põlemata, sest omanik oli enne tule tulemist maha võtnud kõik ümber maja kasvanud puud. Oma kodu kaitsmise ja päästmise eest sai ta 100 000 Austraalia dollarit trahvi.
Emotsionaalselt on praegu kindlasti kõige valusam juhtunud lugudest see, kuidas 4000 inimest olid 48 tundi rannal lõksus. See mõjutas meid kõiki rängalt. Inimesed pagesid randa tule eest, kuid jäid ühel hetkel vee ja tuleseina vahele. Suur osa neist olid lapsed. Peredel olid kaasas ka lemmikloomad: koerad, kassid ja isegi hobused. Süüa, juua ega võimalust kuhugi varjuda polnud. Lõpuks läks neile appi merevägi, kes transportis nad meritsi tuhande kaupa ohutsoonist minema.
Teine lugu, mis meil kõigil hinge kinni lõi, juhtus päev enne aastavahetust Victoria osariigis. Ohtlikuks muutunud olukorra tõttu paluti 15 000 suvemuusika festivali külastajal ja teistel samas piirkonnas viibinud inimestel evakueeruda. Valikut polnud, sest tuli oli tulemas. Kui umbes 40 000 inimest läks korraga liikvele, tekitas see meeletuid liiklusummikuid ja segadust. Ainuke lähedal olev bensiinijaam oli nii kütusest kui ka söögist-joogist tühi esimeste tundidega, sest kõik üritasid viimasel hetkel varusid täiendada. Inimesed olid autodega ummikus, liikudes ühe kilomeetri tunni jooksul, paljud söömata ja joomata. Väljas oli 38 kraadi kuuma.
Teleuudistes näidati naist, kes istus, jalad risti, maas ja ega liigutanud ennast. Ta oli 37. nädalat lapseootel ja kabuhirmul, et äkki ta peabki sealsamas, keset seda õudust sünnitama.
Enne seekordset jätkuvalt kuuma nädalavahetust on tules elu kaotanud 25 inimest, 28 on kadunud, 10 miljonit hektarit metsa on hävinud ja 480 000 imetajat, lindu ja roomajat surnud. Selleaastane põleng on laastanud rohkem rahvusparke ja mägesid kui varem, mistõttu on kaotused loomariigis suuremad kui eelmistel kordadel. Koaalad on väljasuremise ohus.
Kõige selle negatiivse juures on aga ka palju positiivset, mille poolest Austraalia ka tuntud on – kõik ulatavad kõigile abikäe. Pole oluline, kes on kes. Käima on pandud paljud rahakogumiskampaaniad, summad kasvavad minutitega. Ise puudust kannatavad farmerid saatsid terve konvoi rekasid heinapallidega, et abistada neid loomapidajaid, kel kõik maha põles. Punase Risti kontorid on annetustest umbes.
Olen murdmaajooksja ja võistelnud paljudes kohtades üle kogu Austraalia. Praegu oleme ootel, kas iga-aastane populaarne murdmaajooks suusamägedes tuleval pühapäeval toimub – jätkuva tuleohu tõttu võidakse see tühistada. 5000 jooksjat on juba üksmeelselt öelnud, et kui jooks jääbki ära, tahavad nad, et osalustasu antaks kohalikule tuletõrjeüksusele. Ühele keset põlenguid ellu jääda soovivale väikelinnale on iga toetus oluline.
Jumal õnnistagu sind, Austraalia!
