Poliitikutel pole kunagi võimalust rääkida üksnes oma toetajatega neile sobivatel teemadel. Seda arvestades võib ka polariseerunud ühiskonnast üle saada.
Boris Johnsoni konservatiivide ülivõimas valimisvõit Suurbritannias on tekitanud elava arutelu teistes lääne demokraatiates: mida tegi Johnson veel mõne kuu eest enesekindlalt käitunud äärmuspopulistide vastu õigesti? Eestis muidugi mitte väga, kuna oleme järjekordselt haaratud sellest, mida teised meist arvavad.
Seda muidugi tõdeme, et sarnaselt teiste lääneriikidega on ka Eesti avalik ruum järjest enam polariseerunud, soosides vastanduvaid ja provokatsioonil põhinevaid sõnumeid. Ka meil on parlamendis ja valitsuses erakond, kes ei järgi aastakümnetega kujunenud tavasid, vaid vastupidi – on teinud nende rikkumisest strateegia ja konkurentsieelise.
Segaduses ja/või püsiva manipulatsiooni pantvangis on ajakirjandus ning teised erakonnad nii koalitsioonis kui ka opositsioonis. Siseminister ütleb midagi ärritavat, ebaviisakat või lausa solvab kedagi, ajakirjandus ei näe võimalust provokatsiooni eirata, ühiskond keeb pahameelest üle, opositsioon ründab, situatsioon eskaleerub, peaminister palub vabandust ja lepitab – ja siis kordub kõik uuesti.
See on kurnav ning tõenäoliselt on lisaks ajakirjanikele ja EKRE koalitsioonipartneritele ka vähemalt juhtiva opositsioonierakonna inimesed korduvalt jõudnud järeldusele, et nendes sundvalikutes kaasa tegemine ei tule tegelikult kasuks kellelegi peale algatajate.
Poliitilises kommunikatsioonis ei saa valida võimalust rääkida vaid omadega. Naljakal kombel on muide just EKRE pärast viimast skandaalipöörist märkinud, et raadiosaade, kus erakonna juhid igal nädalavahetusel esinemas käivad, on mõeldud vaid nende toetajatele ja teistel ei ole vaja seda kuulata. Aga samamoodi näivad mõtlevat ka teised erakonnad ning mitte ainult Eestis.
Isegi pärast lüüasaamist on näiteks Suurbritannia leiboristid süüdistanud toetuse kadumises Londonist põhja poole jäävate ringkondade valijaid, kes olevat lühidalt öeldes liiga lollid, et õigeid otsuseid teha. See sõnum võib mõistmist leida rikka ja viimase aastakümne muutustest kasu saanud maailmalinna valijate seas, kuid seda kuulevad ka needsamad, keda lolliks peetakse. Sama toimub USAs – president Donald Trumpi suhtes opositsioonis olevad demokraadid on vastumeelset presidenti rünnates maalinud laia pintsliga põlastusväärseks suurema osa rannikulinnade vahele jäävatest ameeriklastest.
Boris Johnsoni konservatiivide lähenemine valimiskampaanias oli järgmine: räägi kõigi ja eriti sinu vastaserakondade valijatega neile arusaadavas ja neid mitte alandavas keeles. Juba üksi Londonist väljaspool elavate valijate murede legitiimseks lugemine oli toetuse võti, kuid Johnson pakkus ka pikaajalise vaatega konkreetseid lahendusi, laenates leiboristide varasemast majanduspoliitikast, muutmata samas enda erakonna keskseid väärtusi.
Samuti rääkis Johnson leiboristide (ja kõigi teiste) valijatega teemadel, mida poliitiline eliit pidas ainult äärmustele kuuluvateks.
Eestis tähendaks see, et teised erakonnad ei annaks EKRE kätte ära küsimusi, mis lähevad valijatele korda ja on Eestile olulised, kuid korra juba EKRE jutupunktide seast läbi käinuna oleks justkui kõlblikkuse minetanud.
Mis need teemad siis on?
Viimaste nädalate näidetest alustades: ametnike ja poliitikute võimupiirid. Eesti riik on iseseisvuse taastamise järel piisavalt kaua eksisteerinud, nii et lisaks ametnike pädevuse kasvule on bürokraatia tasapisi hõivanud otsustamise valdkondi, mis õigupoolest peaksid kuuluma valitud rahvasaadikutele. Kindlasti võib sellele vastu vaielda, aga kui lugeda niisugune arutelu sobimatuks, siis lõikab valijate mõistmist siit vaid üks seltskond ning avalikkuse varjukülgedel õitsevadki konspiratsiooniteooriad.
Edasi: kohtuvõimu rakendamine. Miks me ei näe suuremat hulka poliitikuid tegutsemas avaliku kohtupidamise kinniseks pööramise vastu? Miks jäävad ainult ühe erakonna ja mõnede ajakirjanike küsida küsimused veidratest kokkuleppemenetlustest?
Euroopa Liidu arengud. Ei saa olla nii, et üks nii suur ja keeruline ühendus liiguks kõigis valikutes ainult õigel teel. Ei saa jätta Eesti vaatest vigadena näivatele valikutele osutamist ainult äärmuste võimaluseks.
Ja muidugi kuuluvad siia loetellu immigratsioon ning kõikvõimalikud väärtusküsimused.
