Jõuluvanad on aastal lõpu eel eriti oodatud. Värsked punased ninad ja kuued, habemed kammitud, saapad viksitud. Käivad ajaga kaasas, vitsa enam vöö vahel pole.
Ega nad ka eelmistel sajanditel pühal õhtul kedagi vemmeldatud, kuid oma kasvatuslikku eesmärki täitis see hästi. Nii mõnigi vapper nooruk piidles seda vemmalt ja lootis, et seekord läheb ehk õnneks. Tavaliselt läkski.
Muidugi päkapikud sosistavad, kui hea või vähem hea on mõni laps olnud, kuid vahel tundub, et nii mõnigi vanem vajaks kasvatust ja ihunuhtlust rohkemgi! Muidu tundub, et Jõuluvanal aastaringi puhkus ja muu askeldamine ning teatud päevadel mõnedeks tundideks kontsentreeritud tihe töö. Nii see jõuluvanade maailm ongi.
Iseenesest on need pühad toredad. Enamasti ootab ees soe tuba, lahke pererahvas. Külastamise ajaks on majad-korterid puhtad, pered söönud – rahulolu ja rammestus vanematel kontides. Tõeline rahu. Lapsed on ikka ootusest elevil. „Millal tuleb, mida toob, kas olen ikka tubli olnud?” „Kas ikka toob seda, mida igatsesin, kirjutasin, lootsin?” „Olin olnud ju nii tubli, aitasin emal, isal, vanavanematel veidi asjatoimetustes.”
Päkapikud tõid iga öö kommi, mida sussi või soki seest leidsin. Isegi siis, kui perel toiduks ja riieteks napib raha, hoolitsesid “päkad”, et üllatuslik, kuid samas oodatud magus oleks ootel. Isegi kui Jõuluvana ei tule või käib just siis, kui oleme kusagil väljas ning poetab kingid kuuse alla või toanurka, on see ikkagi tore, sest ma nii ootasin. Ilus, armas ja meid puudutav.
Jõuluvana ametiks on teistele head meelt teha. Suurel määral perede jaoks on Jõulumees vist neutraalne kingijagaja. Mõned küll ootavad, et Jõuluvanaks tuleb kloun, lõvitaltsutaja, akrobaat. Täidab tunni-kaks tsirkusega. Arvestage, et lapsed väsivad ruttu ja kultuuriprogramm pole nii oluline, kui see lühike hetk, kui saab olla koos oma unistuste ja jõuluvanaga.
Kui kink on lahti, siis nii mõneski perepojas, -tütres kihvatab, et miks mina sai sellise ja too sai parema. Mine vaidle selle kingi andjaga! Vahel väga harva peab olema just „vana” riidude lahendajaks. Samas ka tööl olevate vanemate vahendajaks, kui tihti üks laps saab kinke mitme koti jagu, kus üks hinnalisem, kui teised. Kahjuks on need lapsed on õnnetud, sest järgmisel päeval, kui teiste lastega kingituste üle arutletakse, ei mäleta kingisaaja, mida ta õieti sai. Neid kõiki pole võimalik mäletada. Terve järgmine aasta on need lapsed vaid kinkide ootel, sest mõne inimese vanemaks olemine väljendubki nende arvukates kingitustes järgmiste pühade või siis jõulude ajal.
Varem, ammustel aegadel oli luuletus:
jõuluvana kullapai
kingi mulle suhkrusai…
Neil viletsusaegadel, kui lapsed selle luuletuse eri versioone lugesid, oli magusained ja suhkur hinnalised. Maksid palju ja neid oli keerukas saada. Toona oli see palju suurema väärtusega, kui tänased elektroonilised mugavusvidinad. Siis ei osanud mõni laps mänguasjadest isegi unistada. Kui vanemad või nende vanemad mänguasja ise tegid, oli teine asi. Sellepärast olid need ka armsamad. Mänguasjad kulusid käes ära, mõned käisid põlvest põlve ja mõni on neist täna muuseumis – puudub, käpp, silm või kõrv. Nostalgia? Ei usu. Ajad olid sellised.
Mida lapsed siis tegid? Nad tegid jõukohast tööd. Just siis tundus, et elus ahvatlevat, kättesaamatut ja midagi magusat oleks tore. Järgmine päev sai teistele lastele kiideldud, et „milline ja kui selline” see väike kink oli.
Varem arvati, et Jõulumehele tuleb vastutasuks ka midagi „head” teha. Ikka ootas mõni amps või naps seda „vana”. Hea, et need kombed on muutumas, sest mõned ampsud takerduvad habemesse ja määrivad selle puhta hallika või valge. Napsud kiirel ajal pole samuti vajalikud. Järgmistes peredes on „peel pehme”. Niigi ähvardab Jõuluvana kiiruseületamise oht, sest aega on vähe ja ootavaid lapsi ja nende vanemaid palju.
Talvine pööripäev on üks tore aeg, kui päeva nagu polegi, seevastu öö on pikk! Kui tuleb veidi lund, siis tundub kohe kõik valgem. Kui vihma, siis märjem ja pimedam. Säilitame igatsuse valgest ajast, rahust ja rahutusest. Nautige seda, mis teil on või mis kohe tuleb. Las kättesaamatu jääb teistele!
Rahutut jõulu …
Aare Karolin
