Siim Kallas: kuidas tugevdada demokraatlikku võimu

Meil Eestis, nagu ka läänemaailmas üldiselt, kehtib demokraatlik võim, mis koosneb kolmest osast – seadusandlikust, täidesaatvast ja kohtuvõimust. See kõik on üks lahutamatu tervik.

Eesti entsüklopeedia määratleb: „Võim on autoriteet, mis on võimeline teisi oma tahtele allutama, teiste tegusid juhtima või suunama.” Ma ei püüa kirjutada teoreetilist esseed, sest see käib mulle üle jõu. Püüan kirjeldada, millisena näen demokraatliku võimu arengut ja probleeme, toetudes praktilistele kogemustele.

Võimul demokraatlikus maailmas on seninägematud väljakutsed. Nädalaleht Paris Match avaldas fotoreportaaži autokaravanist, mis tõi läbi Sahara kõrbe inimesi Vahemere rannikule. Mulle näib, et see on alles algus.

Rahvas märatseb. „Kollased vestid” Prantsusmaal, rahutused Liibanonis ja Tšiilis. Kui rahvarahutusi armastakse ikka siduda sotsiaalmajanduslike probleemidega, siis kuidas põhjendada märatsemist Hamburgis juulis 2017, kus valmistati politseinikele surmavaid kivimürakaid kaela kukutama?

Kas Bakunin ja vürst Kropotkin, 19. sajandi anarhistid, on ellu ärganud? Eesmärgiga ühiskonna ülesehitus purustada? Maailma võimsaim riik – Ameerika Ühendriigid – võitleb enneolematute tulekahjudega, mis on hävitanud tuhandeid inimeste kodusid. Sama toimub Austraalias, Amazonase ürgmetsades. Ühe meie sõbra kodus Ameerikas tõusis uputuse tõttu vesi teise korruseni. Ja muidugi torm Võrumaal, mis näitas, et Eesti võim kui tervik pole üldse valmis sellisteks õnnetusteks. Ka meil võib uputada, ka meil põlevad metsad. Sellised uued prioriteedid.

Viimase 15 aasta jooksul on võim demokraatlikus maailmas alla käinud. 1997–2007 juhtis Suurbritanniat Tony Blair, kelle juhtimisel võideti kolmed valimised. Tony Blair oli kindlakäeline liider, üks läänemaailma tugisammas. Lähitulevikus toimuvad Suurbritannias jälle valimised. Peaministriks saab kas mees, kelle kogu poliitiline karjäär on olnud rajatud valetamisele ja oma rahva petmisele, või mees, kes on fanaatiline vasakäärmuslane ja tegelikult ka tänase läänemaailma julgeolekupoliitika vastane.

2017 valiti Prantsusmaa presidendiks Emmanuel Macron, noor, särav poliitik, kelle poole vaatas lootusega kogu Euroopa. Suure suuga kuulutas välja sotsiaalmajanduslikud reformid, mis oleksid väga tähtsad kogu Euroopale. Midagi ei tulnud välja. Prantsuse poliitiline võim andis alla mässajatele, taganes, kaotas oma autoriteedi. Prantsuse presidendi suust tuleb kärarikkaid avaldusi, ta teeb ka ettearvamatuid poliitilisi samme. Ta justkui pretendeerib Euroopa poliitilise liidri kohale. „Wannabe,” öeldakse inglise keeles põlglikult. See tähendab isehakanut või midagi taolist.

Nii kaua, kui minul on olnud võimalus kokku puutuda Saksa poliitikaga, on see olnud alati usaldusväärne ja kindel. Kantslerid Helmut Kohl, Gerhard Schröder ja Angela Merkel – need olid nagu raudkindlad sambad läänemaailma tormides. Aga viimastel valimistel on poliitiline võim ka Saksamaal muutunud ebakindlaks.

Hispaanias, kus võim on 40 aasta jooksul stabiilne olnud, on viimase nelja aasta jooksul neljadel valimistel võimule toetust küsitud ega ole seda piisavalt saadud.

Võib julgesti meelde tuletada 1917. aastat Venemaal, kust on pärit kuulus ütlemine: võim vedeleb maas. Ja tuli keegi Vladimir Lenin, kes koos Kroonlinna madrustega selle üles korjas.

Viimastel aegadel ongi paljudes riikides võim jäänud maha vedelema ja sellest marsivad üle üha uued rahulolematute mässajate lained.

Sel ajal, kui lääne demokraatias esineb üha rohkem ebakindlust, vaadatakse vaikse imetlusega Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Hiina presidendi Xi Jinpingi poole. Võim nendes riikides on kindlates kätes, stabiilne ja teiste inimeste käitumise ja tegevuste suunamisel ka tõhus. Suveräänne demokraatia, juhitav demokraatia, tegelik rahva võim. Ei mingit usaldushääletust, ei mingeid arupärimisi, ei mingeid ettearvamatuid käänakuid võimu teostamises.

Rahvas peab võimu usaldama, siis saab võim kindlakäeliselt otsuseid teha. Selle usalduse tekitamiseks on demokraatias vabad valimised. Kas demokraatia on suuteline oma võimu kaitsma?

Demokraatlikult moodustatud, regulaarselt valitud seadusandlik kogu annab demokraatlikule võimule rahva mandaadi. Viimasel ajal ei rahulda see paljusid inimesi, seda ei peeta piisavaks. Põhjuseid on.

Eesti vabariigi valmisõiguslikest kodanikest (neid oli 887 420 kodanikku)  käis viimati valimas 565 045 ehk 63,7 protsenti. Valimistest osavõtt on Eestis, nagu ka enamikus Euroopa riikides (Belgia ja Luksemburg välja arvatud), vaba. Aga demokraatliku võimu legitiimsuse mõttes – üle 300 000 kodaniku ei andnud võimule Eestis mandaati. Ei saa küll öelda ka, et nad oleksid selle vastu, lihtsalt demokraatlik võim, mis vajab hädasti rahva mandaati, jäi nende mandaadist ilma.

Kuidas tugevdada demokraatlikku võimu? Kas suurte volitustega riigijuhi valimistest on abi?

Kas minna üle ühemandaadilistele valimisringkondadele? Aga vaadake, mis juhtub Suurbritannias. Kas korraldada valimissüsteem nii ümber, et võitja saab alati parlamendis absoluutse enamuse? See on võimalik. Valitseb siis vaid üks partei, ja järgmine kord võibolla teine partei. Kas kodanike kaasahaaramine rahvaküsitluste abil võiks demokraatliku võimu usaldusväärsust suurendada?

Kuidas on repressiivaparaadi tugevdamisega? Kas pole see praegu märatsejate ja mässajate suhtes liiga leebe? Prantsuse kollased vestid, Hamburgi märatsejad juulis 2017, kui toimus G20 riikide kohtumine? Kas ebaseadusliku migratsiooni tõkestamiseks on rohkem jõudu vaja? Kas riik, kes seisab demokraatliku poliitilise võimu eest, peab ja võib oma riiki näiteks müüridega kaitsma? Mõtleme näiteks Iisraeli peale.

Suur teema on nn kodanikuühiskonna kaasamine demokraatliku poliitilise võimu mõjutamisse või isegi teostamisse. Vahepeal muutus see väga populaarseks. Usuti, et kodanikuühiskonna kaasamine (mida mitte liiga konkreetselt ei defineeritud) annab demokraatlikule võimule täiendava toe, täiendava autoriteedi.

Ei tasu mööda vaadata asjaolust, et demokraatliku ühiskonna kõige tähtsamad kodanikuühiskonna organisatsioonid on parteid, milledesse inimesed vabatahtlikult astuvad, tehes enda jaoks tähtsaid valikuid. Millegipärast kiputakse parteisid käsitlema millegi kodanikuühiskonnast kõrval seisvatena.

Kindlasti on kodanikuühiskonna suurem kaasamine õige ettevõtmine. Ideed, arvamused, arutelud toovad kindlasti ka poliitilise võimu teostamisse värskust. Aga see kaasamine pole osutunud probleemivabaks. Millised kodanikuühiskonna ühendused esindavad keda ja kuidas?

Tihti juhtub nii, et demokraatliku poliitilise võimu usaldusväärsuse suurendamise võimalus asendub frustratsiooni ja rahuolematusega. Poliitiline võim, kes lootis saada konsultatsioonide laialdase rakendamisega tuge, saab hoopis rahulolematuse.

Milline on sotsiaalmeedia mõju demokraatlikule poliitilisele võimule? Absoluutne väide, et muutunud sotsiaalmeedia igal juhul murendab demokraatlikku poliitilist võimu, ei tarvitse paika pidada. Sotsiaalmeedia muudab võimule saamist ja võimu teostamist. On piisavalt näiteid, et mitte ainult klounid ei ole võimule pürgides edukad olnud. Ka demokraatlikud jõud on sotsiaalmeedia toel edu saavutanud.

Demokraatliku poliitilise võimu usaldusväärsuse kindlustamiseks oleks vaja täiendada traditsioonilist seadusandlikku mudelit. Pakun taas välja  mõtte, mida on arutatud ja üksmeelselt tagasi lükatud. Eesti põhiseaduses sätestatud seadusandlikule korraldusele lisaks võiksime mõelda, kuidas ka vormiliselt ja süsteemselt kaasata riigikodanikke demokraatliku võimu toetamisse. Mitte asendamisse!

Võiksime moodustada kodanike kogu, kuhu kuuluksid lugupeetud inimesed ametikohtade ja ühiskondliku positsiooni alusel. Kohalike omavalitsuste juhid, ülikoolide rektorid, akadeemikud, nimekad ettevõtjad, kultuuritegelased, teenetega sportlased. Võibolla ka erukohtunikud, erusõjaväelased ja teenetega politseiveteranid. Selle kogu liikmete arv ei peaks olema väike. Ta ei asendaks seadusandlikku tegevust, vaid täiendaks seda oma kaalukate arvamustega. Kokku saaks see kogu kaks korda aastas.

Selleks, et riigis oleks hea elada, peab võim riigis olema tugev. Aga oma tugevuse peab võim saama demokraatlikul teel. Kuidas seda küll nii korraldada, et ükski võimu haru ei domineeriks, et võim ei muutuks nähtuseks iseeneses?

Me nägime, kuidas toimis nõukogude võim. Mitte sugugi ei taha seda tagasi.