3

Aimar Ventsel: mitte ainult Berliini müürist

Aimar Ventsel

November on Berliini müüri langemise kuu ja seda eriti tänavu, kui tollest mälestusväärsest sündmusest möödub kolmkümmend aastat.

Idasakslaste massiline valgumine Lääne-Berliini poolele 9. novembril 1989 ja sellega kaasnenud müüri lõhkumine on võimsad sümbolid, ent tegelikult oli tegemist vaid ühe seigaga pikas sündmuste jadas, mis päädis Saksa demokraatliku vabariigi lõpuga 3. oktoobril 1990. aastal. Nende kahe kuupäeva vahele mahub Saksamaade rahaunioon, kui SDV mark ehk idamark kadus käibelt ja asendati Lääne-Saksa Deutschmark’iga, kahe riigi järkjärguline lõimumine ja teineteise ebalev tundmaõppimine.

Sattusin esimest korda Berliini mõni nädal pärast rahauniooni, kolisin sinna 1994. aastal ning jäin kümneks aastaks. 1990ndate alguses Berliini elama sattumine oli parim asi, mis ühe noore inimesega juhtuda võis. Ida-Berliin oli sel ajal peaaegu täielikult kontrolli alt väljas, eriti öösel. Segaste omandisuhetega majade keldrites asutati underground-klubisid, mille avamiseks piisas vaid mõnel oskajal mehel kusagilt jaotuskarbist elektrit varastada ja trall võis alata. Üleminek (mida sakslased ise nimetavad die Wende) oli vaevaline, kohmakas ja kohati isegi naljakas.

Kui ma Berliini elama asusin, siis kehtis seal veel lõhestatud linna transpordiskeem ehk et sageli pidi naaberlinnaossa sõitmiseks tegema suure tiiru, sest Lääne- ja Ida-Berliini transpordivõrgud kohtusid vaid kahes kohas. Mäletan, kui seisin ühel öösel Alexanderplatzil ja ootasin bussi. Alexanderplatz oli pime, kogu selle suure maa-ala peale oli vaid üks valgustatud reklaam ja paar lampi. Elektrirongiga samas kandis ringi sõites nägin rongiaknast teisest ilmasõjast pärinevaid kuuliauke majade seintes. Üks jaburamaid mälestusi on politseivärvides Žigulid – eks nad SDV ajast üle võeti. Ja Ida-Berliinis sõitsid mitu aastat pärast müüri langemist veel kollased Ikarus-bussid. Osal mu kaasüliõpilastel olid veel 1994. aastal SDV passid.

Olen viimastel aastatel kirjutanud monograafiat, mille üks läbiv teema on Ida-Saksamaa transformatsioon ja selle erinevad tulemused. Selleks olen ma pidanud läbi töötama hulgaliselt uurimusi, intervjueerinud mitmeid inimesi ja – last but not least – kirja pannud ka iseenda mälestusi sellest ajast.

Retrospektiivis võib ütelda, et Berliini müüri langemine (ehkki korrektsem oleks ütelda: avanemine) oli väga mitmetahulise protsessi algus. Idasakslasi peeti omal ajal idabloki kõige ortodokssemateks kommunistideks ning ühel hetkel sõitis neil kommunismikatus kollektiivselt ära. Kuidas sai ühte jalga käivast ja vaimustunult sotsialismi ehitavast rahvast üleöö vabaduse järgi janunev rahvas, selle kohta polegi head seletust. Tõsiasi oli see, et riiklik järelevalve ja kolleegide ning naabrite peale koputamine kestis SDVs enam-vähem selle riigi lõpuni. Ka ei soovinud mitte kõik inimesed sattuda elama Lääne-Saksamaale. Kuni Saksamaade taasühinemiseni eksisteeris endises SDVs ka n-ö kolmanda tee liikumine. Need olid peamiselt intellektuaalid, kes leidsid, et SDV peaks jääma alles, ent reformima majanduse niimoodi, et asi päris kapitalismiks kätte ei läheks. Lääne-Berliinis tekitas müüri avamine kohati päris paksu verd. Idasakslased said esmakordsel Läände siirdumisel 100 D-marka n-ö tervitusraha ja tormasid ostma ihaldatud kaupu. Üks mu lääneberliinlasest sõber armastas jutustada, kuidas esimestel nädalatel pärast ülekäimise reguleerimist pidi ta musta kohvi jooma, sest need neetud idakad ostsid poed piimast tühjaks. Paradoksaalne, sest SDVs polnud piimadefitsiiti.

2000. aastate alguses oli teaduses moeteemaks siirdeühiskondade uurimine ja ka mina olen seda teinud. Siirdeühiskonnad olid endised sotsmaad, kes pärast idabloki kokkukukkumist siirdusid kapitalismi ja demokraatiasse. Igaüks oma tarkuse järgi ja sellepärast olid arengustrateegiad ja stsenaariumid ka erinevad. On aga üks asi, mis nendest uurimustest välja ei tule, ent mis on retrospektiivselt silmaga näha. Nimelt ei teadnud keegi, kuidas teha sotsialismist kapitalismi. Kõik endised sotsmaad teadsid, mida nad tahavad saavutada, ent ei läänes ega idas teadnud keegi, kuidas seda kõige paremini saavutada. Ja sealt tulidki mitmesugused vead. Endise SDV puhul näiteks plaanimajanduse ümberkujundamine läbi privatiseerimise, mille tõttu kaotas töö peaaegu kolm ja pool miljonit inimest.

Elades Wende-järgsel Saksamaal, ei tundunud see ühiskondlik ebakindlus ja hektilisus millegi erilisena. Ka Eestis polnud elu stabiilsem. Kogu aeg midagi muutus ja nähtavasti sellepärast ei räägitud Saksamaal 9. novembrist eriti palju. Nüüd on elu aga stabiilsem nii meil kui ka nendel ja Berliini müüri langemine on see sümboolne nullpunkt, mille järgi kipume arvestama uue aja tulekut.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Imelik
Imelik

“Need olid peamiselt intellektuaalid, kes leidsid, et SDV peaks jääma alles, ent reformima majanduse niimoodi, et asi päris kapitalismiks kätte ei läheks.”
Siin tuleb silmas pidada, et ka sotsialismi juured pärinevad Saksamaalt, seega üsna loomulik arusaam vastandumise mõttes.
Kui nüüd laiemalt maailma vaadata, siis on ka üsna selge, et ainult “kapitali kummardamine ” on samuti tupiktee. Selles mõttes oli neil ju õiguski?

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Ennem müüri lammutamist anti Gorbatšovile hunnikute kaupa lubadusi kui viid väed Saksamaalt välja aga neid lihtsalt ei peetud hiljem miskiks !
Venemaa on süüdi kõiges aegade algusest saadik ja meie oleme nende aastatega muutunud suurriikide mopsiks kes käsu peale klähvib ida suunas.Meil pole sõnaõigust paljudes küsimustes – suur osa meie põllumaast,metsast,tööstusest ja pangadusest samuti enamus kuulub välismaalastele,Tapal asetsevat väekontingenti kamandavad USA kindralid jne.
Berliini müür langes ja edasi pidi tulema õnneaeg rahvastele ! Kas ikka tuli ?

pudrujakapsad
pudrujakapsad

Kõik siin päikese all on suhteline, s.h “õnneaeg”. Mõni on õnnelik, kui saab kord päevas kõhu täis süüa. Teine õnnetu, kui naabril on uuem bemm.
DDR-i aegu ei taha ükski normaalne inimene tagasi.

wpDiscuz