Kunagi oli populaarne küsimus, kus keegi oli ja mida tegi teletorni kaitsmise ajal. Mina mäletan, kus olin (ei olnud seal). Hakkasin meenutama teisigi tähtsaid kuupäevi ning meenus, mida tegin ja kus olin näiteks 16. novembril 1988 (suveräänsusdeklaratsioon), 23. augustil 1989 (Balti kett) või isegi 15. mail 1990 (intrite rünnak Toompeale). Aga kasvõi nui neljaks – ei mäleta, kus olin ja mida tegin 9. novembril 1989, kui langes Berliini müür. Jah, sellest sündmusest saab laupäeval juba 30 aastat, kuid usun, et enamik eestlasi ei oska nagu minagi öelda, kus nad olid ja mida tegid 9. novembril 1989.
Sama küsimuse ehk kus keegi oli, esitas Berliini müüri kohta ka Saksamaa välisminister Heiko Maas (PM, 2.11.1989). Tema auks peab ütlema, et ta tunnistas ka teiste, sh Baltimaade laulvate revolutsionääride osa Ida-Euroopa vabanemises. Saksamaal teavad muidugi kõik või valdav enamus, kus nad müüri langemise päeval olid.
Tegelikkuses muutus Berliini müüri langemise tähtsus legendiks alles tagantjärele. Külma sõja lõpule on otsitud mitmeid kuupäevi, kuid 9. november 1989 on ilmselt kõige enam levinud daatum tähistamaks külma sõja lõppu. Pigem oli 9. november 1989 aga mitmete protsesside algus, olgu selleks siis Saksamaa taasühinemine või Nõukogude Liidu lõpp. Kõik on muidugi tõlgendamise küsimus.
Siiski mitte päriselt kõik. Nagu Maaski tunnistab, eelnes Berliini müüri langemisele Ida-Euroopas palju muudki. Hakatagu pihta kasvõi Poola Solidaarsusest 1980. aastal, seda üheksa aastat enne müüri langemist. Ja ehkki Solidaarsus ajutiselt lämmatati, oli säde süüdatud ja inimeste meeles.
Kuid naaskem Eesti juurde. Lääne inimestele ja ideoloogiasõduritele on kommunism kui ühe vitsaga löödud. Aga meie teame, et ka kommunismis leidus halle varjundeid (ei, ma ei taha õigustada marksismi, massilisi tapatalguid ega küüditamisi), eriti siis, kui jutt läheb ajale, mil langes Berliini müür. Mina, kes ma käisin 1980. aastail keskkooli viimastes klassides, mäletan hästi, kuidas kommunistlikku üritust naljaga pooleks võeti. Keegi ei uskunud tõsimeeli Lenini õpetusse või millessegi sarnasesse. Sestap langes laulev revolutsioon soodsasse pinnasesse.
Hallid varjundid saavad ehk kõige paremini selgeks, kui vaadata inimesi. Võtkem Arnold Rüütel ja pangem tema kõrvale näiteks Saksa DV nominaalne juht Erich Honecker. Või Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescu. Nende inimesteni on Rüütlil ikka päris pikk tee minna. Kui võtta Honecker ja Ceaușescu, sobiks nimekirja Rüütli asemel paremini Karl Vaino. Kuid inimesed ei tähenda vaid juhte.
Sest Karl Vaino ajal leidsid muu hulgas aset sellised sündmused nagu fosforiidisõda 1987. aastal, Hirvepargi meeleavaldus 1987. aastal, Tartu rahu ja iseseisvuspäeva tähistamine 1988. aastal ning loomeliitude ühispleenum 1988. aastal. Suuremaks liikumiseks läks aga Saksa DVs alles siis, kui Ungari avas 1989. aastal oma piiri, mille kaudu idasakslased võisid Lääne-Saksamaale minna ja sellega muutus ka müür ise mõttetuks. Veel 1988. aastal läks NSV Liidu kaubandusesindajaks Saksa DVsse Bruno Saul, kes oli sunnitud fosforiidisõja tõttu Eestis ametist lahkuma. Aga 1988. aasta Saksa DV sobis veel hästi.
Sestap saab järeldada paradoksina, et ehkki idabloki maad polnud nii hermeetiliselt suletud kui Nõukogude liiduvabariigid, hakkasid uued tuuled puhuma enne ikka Nõukogude Liidu sees, eriti Baltimaades, sest inimesed enam ei kartnud, olles lähemal Moskvale ja nähes, et sealt tanke ei saadetagi. Idabloki riikidesse jõudis vabaduse taju mõnevõrra hiljem. Teenimatult on seega Berliini müüri langemine varjutanud need sündmused, mis leidsid aset Nõukogude Liidu sees.
Iseküsimus ongi, kas on täiesti täitunud lootused, mis seostusid Berliini müüri langemisega. Nõukogude Liit kukkus küll kokku, aga 30 aastat hiljem on selle asemel agressiivne Venemaa. Euroopa pole vähemalt mentaalselt ühinenud ning halduslikultki lahkub Euroopa Liidust Ühendkuningriik. Saksamaa on küll taasühinenud, kuid samuti on mentaalselt suured erinevused riigi ida- ja lääneosa vahel. Võibolla olid Berliini müüri langemise lootused enam täitunud kümme aastat pärast müüri langemist, kui polnud veel toimunud majanduskriisi, 9/11 rünnakuid, rändekriisi, Gruusia sõda ega Krimmi okupeerimist ja annekteerimist. Ida-Euroopa riigid polnud veel Euroopa Liidus, aga olid kindlalt sinna teel.
Osa neist oli juba ka NATO liikmed. 30 aastat pärast 1989. aastat on aga olukord juba teistsugune. Selline on kord ajalooline paratamatus, et koos ajaga muutub ka sündmuste tähendus.
