Haapsalu linnagaleriis mõtiskleb rootsi fotokunstnik Cloe Jancis olemise võimalikkuse üle hoomamatus maailmas.
Õigemini on Jancis teel mitte kusagilt kuhugi. Rootsis sündinud fotograaf ei küsi, kas olla või mitte olla. Vaieldamatult ta on. Küsimus on vaid selles, kuidas ja kus – ta ei adu iseennast ega ümbritsevat. Jancis eksleb tühjuses püüdega midagigi kogeda ja selgeks saada.
Jancis lähtub eeldusest, et pole midagi loomulikumat kui keha, sest see on alati olemas. Ometi jääb keha kõikide tajude perifeeriasse, kust teda ei ole võimalik üles leida. Keha kaob, jääb eimiskina eikuskile, kaalutu nagu lumehelves õhus.
Kunstnik (taas)loob keha ja seda ümbritsevat maailma puudutuste kaudu – kui nahk puudutust tajub, siis järelikult on mõlemad olemas. Küll hajusad ja arusaamatud, aga reaalsed. Ennast on võimalik tundma õppida ainult ümbritseva kaudu – käest saab käsi siis, kui ta midagi puudutab.
